Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Monika Luik: Janu puudutuse järele

FOTO: Markus Tamm, fotoghraaf Evelin Elmest

Kui mina ülikoolis psühholoogiat õppisin, puudutati Carl Gustav Jungi ja tema panust psühholoogiasse minimaalselt. Pealiskaudne märge siin ja seal, et selline tegelane on olemas olnud. Sigmund Freud sai mõnevõrra rohkem tähelepanu, kuid üldiselt suhtuti psühhoanalüüsi naeruvääristavalt. Võiks ju loota, et praegu on asjalood teisiti, aga väga ei usu. Kuigi mind oli õpetatud psühhoanalüüsi skeptiliselt suhtuma, viis elu mind pärast ülikooli radadele, mis on toonud mu praegusesse asukohta – minust on saanud jungiaanlik psühhoanalüütik.

Tellijale Tellijale

Carl Gustav Jung on isik, kes äratab osades inimestes sügavat austust, imetlust ja äratundmist, teistes aga tugevat äratõukereaktsiooni. Jungile on heidetud ette, et ta on esoteerik ja müstik, teda on peetud vaimuhaigeks, misogüüniks, guruks, ususekti juhiks, ketseriks, natsiks, rassistiks, amoraalseks inimeseks jne jne. Jung ja tema ideed võivad meeldida või mitte meeldida, aga kahtlemata on tema panus psühholoogiasse, psühhiaatriasse, religiooniteadusesse, kogu kultuuri ning meie igapäevamõtlemisse olnud märkimisväärne ja jätnud sinna sügava jälje.

Kui ma peaksin kokku võtma, milles seisneb Jungi armastuse-vihkamise essents, siis ma ütleksin, et Jung kehastab oma ideede ja eluga suhtumist mittemateriaalsesse, mitteratsionaalsesse, mittekonkreetsesse. Tänapäeva maailm on väga kaldu ratsionaalse, intellektuaalse ja materiaalse poole. Selline tegelane, kes pühendab oma elu ja karjääri inimpsüühika, hinge, jumala ja alkeemia uurimisele, ei saa ju olla tõsiselt võetav. Kuna teadus ei suuda hinge mõõta ega kaaluda, siis on selle uurimine ebateadus või parimal juhul religioon?

Tagasi üles
Back