Marcus Lumi: Nähtamatu maailma puudutus

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Kuna tegemist on jungiaanliku mõtlejaga, siis ei paistnud James Hillman mulle täiesti võõras. Keskkoolis kuulasin ja lugesin ma palju Jordan Petersoni, kes üritab samuti selgitada maailma läbi müütide. Hillmani sõnul „on müüdid alati“, nad ei ole lood, mida kunagi ammu räägiti, vaid eksisteerivad olevikus. Pean ennast mittereligioosseks inimeseks. Tänu Petersonile ja Hillmanile õppisin ma religiooni ja sellega seonduvasse teistmoodi suhtuma. Petersoni on peetud sillaehitajaks, sama võib öelda ka Hillmani kohta. Temast jäi meelde mõte: „Kui me ei tunne huvi müütide vastu, siis muutume tahes-tahtmata fundamentalistideks.“ See on nii, sest müüte ignoreerides eirame ühtlasi ka psühholoogilist reaalsust.

Vaatame näiteks Hillmani arusaama sõjast. Selleks, et sõda psühholoogiliselt mõista, peame kõigepealt mõistma armastust sõja vastu. Sõjas on Hillmani sõnul “alati kohal” armastuse jumal Veenus ja sõjajumal Mars. Hillmani sõnul on sõja puhul tegemist Marsi-sisese veenusliku kogemusega ehk teisisõnu peitub temas sõjapidamisse kuuluv armastus. Kui sõda oleks puhtalt vaid üks konfliktide lahendamise viisidest, siis miks on selle kõige juures nii palju esteetikat? Mundrid, paraadid, orkestrid, medalid. Sõda ei ole primitiivne ilming. Kui tegemist on demokraatia ja vabaduse levitamisega, pole sõjavastased ka „tsiviliseeritud“ riigid.

Hillman näeb fundamentalismi peamiselt kahes grupis: usuta teaduses ja teaduseta usus, ratsionalistides ja kreatsionistides. Ratsionalistide jaoks on müüdid teaduseelsed selgitused selle kohta, kuidas miski tekkis. Kreatsionistid nõuavad, et pühakirja käsitletaks sõnasõnalise ajaloona. Hillmani arvates on mõlema seltskonna suhtumine müütidesse ekslik. Jumalatele pühendatud templid ei ole talle lihtsalt kiretut arheoloogilist huvi pakkuvad ehitised, vaid kristalliseerunud kujutlusvõimest vormitud arhetüpoloogilised objektid. Nad ei kätke endas sõnasõnalist ajalugu, vaid peegeldavad kujutlusvõime igavesi reaalsusi.