Hardo Pajula: Nähtamatu maailm

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

• Kolmeteistkümnenda numbri juhtkiri

„Juhtub ka nii, et mingil hetkel leiab mõnes lootusetus sõltlases aset püsivamat laadi sihinihe. Sellest, mis kunagi oli tema jaoks täiesti ebareaalne, on saanud ta hinge püsiasukas ja keskpunkt,“ kirjutab William James oma „Usulise kogemuse mitmekesisuses“. Nimekas Briti poliitikafilosoof John Gray on seda 1902. aastal ilmunud teost nimetanud „parimaks raamatuks, mille ükski filosoof kunagi religioonist on kirjutanud.“

Paljude jaoks on William James eelkõige psühholoog, mõned peavad teda koguni moodsa hingeteaduse rajajaks. Kui Gray nimetab Jamesi filosoofiks, on ta samuti kindlal pinnal. Viis aastat enne „Usulise kogemuse mitmekesisust“ näeb trükivalgust tema „Uskumistahe“, mis teeb tast pragmatismi eestkõneleja. Selle Põhja-Ameerika loomulaadiga hästi haakuva filosoofilise käsituse järgi tuleb iga teooriat hinnata selle viljade järgi. „Usulise kogemuse mitmekesisus“ toetub pragmaatilisele vundamendile. Jamesi jaoks ei ole religiooni põhisisuks teoloogide tagajärjetud dispuudid Ülima Olendi omaduste ja kavatsuste üle, vaid usklike inimeste elu vormivad läbielamised. Tõeline religioossus ei avaldu teoloogias, vaid vahetus kogemuses.

James ei piira end ühegi konkreetse usundi või usulahuga, vaid otsib nende ühist platvormi. Pärast viitsadat lehekülge tihedat teksti jõuab ta asja tuumani. Kuigi erinevad religioonid räägivad üksteisele vastu, on miski neile siiski ühine. See „miski“ koosneb kahest osast: murest ja lahendusest. Mure tõukub tundest, et meiega on midagi valesti. Lahenduseks on aimus, et kui me loome kõrgema jõuga õige ühenduse, siis leiame lunastuse – pääseme sellest valestiolemisest.

Nii mure kui lahendus rajanevad Jamesi sõnul veendumusel, et meie ärkvel elu jätkub unenägudes. Unenäolisest alateadvusest jõuavad meie kartesiaanliku „minani“ juhised ja näpunäited, mida usklik inimene tajub kõrgema jõu juhatusena. Loodetud lunastus saabub meieni avardatud „mina“ äärealadelt, mille kaugemad piirid näivad ulatuvat täiesti teistsugusesse dimensiooni. Nimetagem seda piirkonda siis müstiliseks või üleloomulikuks – kuidas keegi soovib.

Müstiliselt äärealalt jõuavad sõnumid meieni kujutluspiltidena, ja kuivõrd me tajume neid vahetumalt kui teksti, on see piirkond meile mõnes mõttes meeltega tajutavast maailmast lähemalgi. See nähtamatu maailm – siin tuleb mängu Jamesi kõige julgem tees – ei eksisteeri aga mitte üksnes meie kujutlustes. Ka see söakas idee toetub pragmatismile, mis soovitab meil hinnata hüpoteesi selle tulemuste järgi. Kuivõrd see, mis põhjustab käegakatsutavaid tagajärgi siinpoolsuses, peab Jamesi sõnul olema reaalne, siis on nähtamatu maailm sama tõeline kui selle empiiriline paarik. Jumal on reaalne, sest ta põhjustab reaalseid tagajärgi.

William Jamesi jaoks on religioosse elu tõeliseks selgrooks kogemus, „ma pean silmas palvet, kõrgemat juhatust ja kõike seda, mida inimene tajub vahetult ja isiklikult“. Sama meelt on ka Briti bioloog Rupert Sheldrake, kes tutvustab oma viimases raamatus „Kuidas minna edasi“ veel seitset vaimset harjutust – lisaks nendele, millest ta kirjutas eelmisel aastal eesti keeles ilmunud teoses „Teadus ja vaimne praktika“. „Kõikide vaimsete harjutuste eesmärk on tekitada vahetu kogemus ja osadustunne, mis on minu arvates igasuguse spirituaalse arengu kõige olulisem lähtekoht,“ selgitab ta oma eesmärke. Õpikutest on võimalik tundma õppida teooriaid ja tõsiasju, koolides tegeletakse paljuski päheõpitud asjade taasesitamisega. Kõik religioonid rajanevad seevastu aga vahetul kogemusel. „Buddha ei kirgastunud doktoriõpingute käigus,“ ütleb Sheldrake meeldejäävalt. William James oleks sellega nõustunud.