Peeter Sauter: Ood elaanile

Foto: Andre Taal

Jack Kerouaciga meenub lõbus looke sellest, kuidas ta läheb metsatulekahju valvuriks lääneranniku mägedesse. Teda hoiatatakse, et mäe otsas vahipidamine on üksildane elu. Kerouac vilistab sellele, sest ta ongi suur üksiklane, aga üksiolek mäe otsas on lõpuks temalegi liig. Aga ta kirjutab sest avameelselt. Naljakas on episood, kuidas hiir hakkab Kerouaci kimbutama ja Jack ”murdered the mouse”. Kui keegi põeb, et tappis hiire, ei saa ta paha mees olla.

Eestis on minu tõlkeraamat ”Teel” antud välja kolmel korral ja loetud sisse audioraamatuna. Natuke patuasi. Sest tõlge on sauterikeelne. Tuleks teha uus tõlge. Ja tõlkida Kerouaci juurde. Tõlkige näiteks ära ”Vanity of Duluoz” või ”Satori in Paris”, et poleks vaid ”Teel” ja Triinu Paku tõlgitud ”Pilvealused” (”Subterraneans”). Viimane on küll suurepärane asjake. Aga seda on kogu Kerouac.

Kunagi tuhnisin ajaviiteks netis, et näha elavat Kerouaci. Kahjuks mehe noorepõlveaastatest liikuvaid pilte pole, aga leiab jupstükke, kui ta oli asunud end süstemaatiliselt surnuks jooma (sest katoliiklane ei saa end tappa). Kirjutada ta enam ei viitsinud ja Jacki kasutati telesaadetes klounina. Ilmus kohale, täis kui tatikas, ajas suvalist jura. Üks süveneva joomise põhjusi oli ilmselt see, et talle tehti romaani ”Teel” filmiõiguste ostmisega külma.