Märt Vähi: Viimane peatus enne põrgut

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

2000. aastal annetas Märt Vähi äsja loodud Lootuse külale oma vanaisa maa. „Me hakkasime nullist pihta,“ meenutab ta, „siin oli mets. Kõndisin metskitse rajal ja unistasin, kuhu me võiksime midagi ehitada.“ Peagi kerkis vanaisa vundamendile rookatusega palkmaja.

„Meie külas on praegu nii mehed kui naised,“ räägib Märt Vähi. Selle olukorrani on jõutud katse- ja eksitusmeetodil. „Alguses proovisime meeste ja naiste programmid lahus hoida,“ selgitab ta, „aga naised hakkasid omapäi igasugu asju ise looma.“ Asi lõppes halvasti. 2018. aastal põles Märdi vanaisa vundamendile ehitatud maja tunni aja jooksul maani maha. „See oli päris kõva löök. See oli väga ilus maja,“ meenutab piiskop.

Lootuse külas on maailma ainuke vabatahtlike päästeselts, mis baseerub narkokülas. „Alles reedel käis meil siin siseminister Kristian Jaani, kes lausus meie komando kohta väga tunnustavaid sõnu,“ ütleb ta uhkusega. Kui Märdilt pärast tulekahju küsiti, kuidas on võimalik, et tuletõrjedepoo kõrval asuv maja maani maha põleb, vastas ta: „See siin on viimane peatus enne põrgut ja ei maksa imestada, kui põrgu eestoas mõni maja ära põleb.“

                                                                   ...

Teie lapsepõlv ja noorus möödusid Kanadas?

Homme [25. septembril, H. P.] möödub 77 aastat sellest, kui mu vanemad Hiiumaalt Õngu rannalt Rootsi põgenesid. Kolmemastiline purjekas „Enge“, mille pardal oli 495 inimest, oli viimane lahkuv laev. Ma sündisin Rootsis. Kui ma olin nelja-aastane, rändasime sealt Kanadasse. Suurem osa eestlastest suundus Torontosse. Mina kasvasin üles Kanada idaosas, New Brunswickis, kus oli väga vähe eestlasi.