/nginx/o/2021/10/21/14156506t1h2e2b.jpg)
Mu ees on rohkem kui viiesaja leheküljeline raamat „Füüsika ajalugu“. See ilmus aastal 2013 ja selle kirjutas oma eluõhtul eesti füüsik Ivar Piir.
Selle kaante siseküljed on üksluiselt täis valgete meeste näopilte ja autori eluaastatel (1929–2013) polnud sellised raamatud sugugi erandlikud. Ivar Piiri raamatus ei peegeldu tagurlik eurotsentrism või laiendatud kolkapatriotism. Teda sellised kategooriad üldse ei huvitagi, ammugi ei huvita teda sotsiaalne ega ajalooline õiglus või kolonialism. Ta kirjeldab kogu inimkonna ajalugu järsult muutnud vaimse distsipliini, etalonloodusteaduse füüsika ajalugu.
Vaatame või mõõtühikutesüsteemi, mida kasutab kogu maailma teadus ja praktiliselt kogu maailma argiarveldus. See on meile kõigile kooliajast tuttav SI süsteem, Système International d'Unités. Nii Aafrikas kui Aasias, Patagoonias, Ibeerias, Jaapanis ja Iirimaal – kõikjal kus peetakse füüsikalist rehnutit – on sageduse ühikuks herts, jõuühikuks njuuton, rõhuühikuks paskal, töö- ja energiaühikuks džaul, laenguühikuks kulon, pingeühikuks volt, mahtuvuse ühikuks farad, takistuse ühikuks oom, elektrijuhtivuse ühikuks siimens, magnetvoo ühikuks veeber, magnetilise induktsiooni ühikuks tesla, radioaktiivse aine aktiivsust mõõdetakse bekrellides, ioniseeriva aine neeldumisdoosi greides ja ekvivalentset kiirgusdoosi siivertites. Temperatuuri mõõdetakse kelvinites (argielus rohkem selle skaala nihutatud versioonis, mida tuntakse Celsiuse nime järgi).