Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Küllike Pajula: Lihtsa võsamuusiku minakeskne heietus sõltuvusest ja sõltumatusest

FOTO: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Kes ma selline üldse olen? Lihtsalt üks neist õnneseentest, kes on lõpuks suutnud teha oma eluaegsest kirest (armastusest muusika ja pillimängu vastu) mitte üksnes elurõõmu, vaid ka põhilise elatusallika. Mis seal salata, olen enda üle päris uhke, et pärast seda, kui ma olin viidendik sajandit taltsalt kontoritooli nühkinud, söandasin seitse aastat tagasi teha lõpuks elumuutva otsuse ja lõin kontoriukse enda järel sirgeselgselt kinni. Ma võtsin aega, et tegeleda võimalikult kaua ainult asjadega, millega ma tahan tegeleda, ja mitte nendega, millega peab või on tulus tegeleda. Ühesõnaga, vahetasin järjest vastumeelsemaks muutuva mugavustsooni paeluva, kuid ka pelutava tundmatuse vastu ja riskisin seejuures laostumisega. Andsin endale aru, et kui mustadeks päevadeks kõrvalepandu ammendatud saab, on minu sõltumatusel kriips peal ning mul tuleb võib-olla taas kontoriorjuses selg küüru tõmmata. Õnneks läks aga teisiti. Vabast tahtest sündinud muusikalised ettevõtmised järjest kasvasid; üks uks avas teise ja uusi võimalusi-väljakutseid-pakkumisi muudkui sigines. Võin rõõmu ja tänutundega tõdeda, et minu muusikuelu on kujunenud üllatavalt värvikirevaks – mustad päevad on terendama hakanud alles nüüd…

Tellijale Tellijale

Isemeelse ja eneseküllase inimesena olen ikka püüelnud sõltumatuse poole, olen soovinud kulgeda läbi oma väikese ajaliku elu selliselt, et ma ei sõltuks ei materiaalselt ega emotsionaalselt millestki ega kellestki ning et keegi ega miski ei sõltuks ka minust. Et saaksin juhinduda ennekõike vabast tahtest ning elada harmoonias iseenda ja ümbritseva maailmaga.

Päris utoopiline ettekujutus, mis? Tundub, et sõltumatust pole siiski olemas.

Tagasi üles
Back