Siim Sinamäe: Auto vastu posti keeramise tunne

Siim Sinamäe
Copy
Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Võiksin alustada nii mõnegi muu pahega, ent üleüldise seedivuse huvides hoidkem asjad peresõbralikud. Artikli kirjutamise hetkeks ei ole ma pea kaheksa nädalat suitsu teinud. See ei ole iseenesest tähelepanuväärne. Eelmine aasta ei tõmmanud ma üldse suitsu. Enne seda – 10 aastat järjest. Üks lehekülg ei ole piisav, et rääkida ammendavalt millestki nii komplekssest nagu seda on sõltuvus. Mingis mõttes ei ole mul õigust nii isikliku teema puhul teistest inimestest rääkida – kõik mis järgneb, on omal nahal läbi tuntud. Mu mõtisklus rajaneb subjektiivsel kogemusel.

Sõltuvust on mõistetud ajaloo vältel kui pattu, õppimishäiret, isiksuse puudujääki, haigust või needust – egas niisama osa maa peal rändavaist hingedest väidetavalt kurjast vaimust vaevatud ole. Sõltuvuses võib olla mingist konkreetsest mateeriast, näiteks alkoholist, šokolaadist, tubakast, kohvist; või mõnest tegevusest: hasartmängudest, pornograafiast, poodlemisest jne. Tegevusest või ainest tingitud meeleolumuutus on ajutiseks pääseteeks ükskõik millisest reaalsusest, mis parasjagu käsil on.

Mina saan sõltuvusest aru kui progresseeruvast haigusest, mis väljendub kompulsiivse käitumisena; haige tegutseb moel, mis on talle enesele kahjulik, ja ei suuda seda lõpetada. Üldiselt on ta ka täiesti teadlik sellest, et valitud käitumisviis ei vii kestva õnneni (mis üldse?) ja et mida rohkem aega edasi, seda õhukesemaks jääb jää. Mingi hetk võib inimene minna nii, et enam vee alt välja ei tulegi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles