Sõltuvust süsivesikutest teadvustame pigem kolmekümnendate eluaastate alguses. Siis, kui loodus aitab hea väljanägemise säilitamisele üha vähem kaasa. Me räägime rohkem tervislikust eluviisist, selle olulisusest ning tegeleme oma füüsisega üha tõsisemalt. Hakkame otsima uusi võimalusi, et energia kulu ületaks selle tarbimise. Hea toonuse saavutamiseks treenime oma lihaseid, et need aitaksid põletada rasvu. Suure osa tervisliku eluviisi paketist moodustab muidugi toitumine. Tihti öeldakse: me oleme need, mida me sööme. Teadlikkuse kasvades hakkame lisaks aktiivsele treenimisele lugema toidus sisalduvaid kaloreid. Siis taipame, kui suurt osa mängivad meie heaolutunde tekkimisel süsivesikud. Niipea, kui me suhkrute kallale läheme, saame aru, kui suures sõltuvuses oleme tegelikult tükist šokolaadist, kummikommist või magusast limonaadist. Laste puhul paistab see eriti silma.
Sootuks tavapäratum on mõelda, et me oleme sõltuvuses kuupalgast. Aga siiski, selleks et elus püsida, vajame raha – selleks käime tööl. Teeme seda, mis meilt nõutakse, ja meie pangakontole laekub iga kuu kindlal kuupäeval kokkulepitud summa. See annab meile kindluse ja turvatunde. Me harjume sellega ära. Aeg-ajalt muidugi viriseme ka. Võib-olla ei meeldi meile meie töö, aga sellest rattast välja hüpata me ei saa, ei julge või ei taha. Kuupalk on kindel allikas, mille abil katame kulud ja võimalusel paneme midagi kõrvale ka mustadeks päevadeks. Me saame oma sõltuvusest üldjuhul aru alles siis, kui palgatöö meile enam üldse rahuldust ei paku või kui meid kuupalga saajate ringist välja heidetakse.
