Sven Tamming: Kuus aastat tantsu deemonitega

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Viimane valss Rio tänavatel. Mälupildid kannavad end kaleidoskoopiliste kildudena minu suletud silmade mustale kangale. Miraaž? Müüt? Muinasjutt? Ei – reaalsus. Kui lennukirattad märja asfaltiga kohtuvad ja piimvalge pidevjoone endasse imevad, tean, et see ongi lõpp. Seekord ma seda üle ei ela. Hirm on minust hullu teinud. Avastan lennukis, et mu Xanaxi karbi alumiiniumribad peegeldavad vaid hõbedast helki. Karp on tühi. Mõlemad karbid tegelikult. Kuid ainus, mis mind rahustaks, on roosat värvi tablett – pool grammi bensodiasepiini valatud õnne. Hetkelist, aga siiski. Elan hetkes. Olen õppinud seda viimased viis aastat. Ma värisen. Vabisen. Vappun. Õudusest. Selle ees, mis mind ees ootab. Maailm haihtub mu sõrmede vahelt nagu suitsuvine sigaretiotsast. Aeg liigub vaid vertikaalselt. Veerand roosat. Vaid veerand on see, mida ma hetkel vajan. Vajan teadmist, et ma järgmised kümme päeva välja vean. Ja siis veel veidi. Mitte palju. Kolm aastat. Need, mis ma endale kinkisin. Need, mis ma pärast esimest rehabi oma päevikusse kirja panin. Tuhat päeva. Selleks piisaks. Jääks isegi üle...

Xanax. Viis tumma tähte. Tosin aastat Põrgut. Selja taga. Ja ees. Ma ise enam ei usu.

Xanax. See on Põrgu. Aga Põrgu eeskojas püherdasin juba enne Xanaxit. Kas see muster oli minusse juba varakult sisse kirjutatud? Raske öelda. Kas armastust oli liiga vähe, liiga palju või oli ta minu jaoks vastuvõetamatus vormis? Igal juhul kogus terve sõltuvuste spekter üha uusi kihte. Lenkstang läks lappesse juba kakskümmend aastat tagasi. Kukkusin, sain uuesti sadulasse, aga tasakaalu enam ei leidnudki. Klubid, korteripeod, nädalad, aastad, kuud. Kohusetundliku kursandi nädalavahetused kestsid neljapäevast esmaspäevani ja vahele ei jätnud ma neist naljalt ühtegi. Oma kohustustest üritasin, kord edukamalt, kord vähemedukamalt, siiski kinni pidada. Viimane triip Inglite klubis kell seitse ja siis otse tööle. Takso ootas. Esimesed päikesekiired paitasid oma pikkade, pehmete, soojade sõrmedega mu suitsuhaisust ja higist hangunud juukseid. Pool tundi hiljem astusin peokingad jalas ja reket paremas käes naeru kõkutavate klientide ette. Neid lugusid on loendamatult – nädalate, kuude kaupa.

Kas iha põgeneda reaalsuse eest on tõesti nii tungiv? Kas valu on tõesti nii talumatu, et leevendust otsides kraabime end ikka ja jälle veriseks? On see rahuldamatu uudishimu? Olen külvanud kaost kõikide elusse, kes mind ligidale on lasknud. Meenuvad eksid. Eranditult kõiki neid olen loksutanud üle parda. Nad kõik on olnud sõltuvad rahustitest. Minu sõltuvusest. Naeran oma morbiidset, ennast põlastavat naeru. Pisarad pritsivad mu valgele triiksärgile. Andestust – need ei ole pisarad, need on kahekilosed raheterad. Kahepuudased sangpommid. Aga neid ei ole. Ega tule. Nad lihtsalt ei leia minust väljapääsu.