K, 30.11.2022

Hardo Pajula: Kuidas minust sai pseudoteadlane

Kaheteistkümnenda numbri juhtkiri
Hardo Pajula
, EBS, vaba majandusmõtte professor
Hardo Pajula: Kuidas minust sai pseudoteadlane
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Mu lapsepõlv oli täiesti teaduslik. Sellest ma ise muidugi aru ei saanud. Teadus oli õhk, mida me hingasime. Teaduslikud olid maaparandus, looduslugu ja telekava. Meie teadus oli parem kui nende oma. Selle kinnituseks seoti meile neljandas klassis kaela punased rätid. Ulakamad meist panid need rätikesed endale vahel näo ette. Selle eest pandi nurka seisma. Võis saada märkuse. Üldiselt on mul Aluvere 8-klassilisest koolist head mälestused. Klassis oli oma tosin õpilast. Õpetaja Möllits, meie klassijuhataja, oli sõbralik inimene. See oli tollal abiks.

Käisid jutud, et õiget teadust tehakse meist mõned kilomeetrid edelas asuvas Rakveres. Seal on ka korralik võimla, isegi ujula. Rakvere 1. Keskkooli matemaatika-füüsika eriklass oligi Aluverega võrreldes tublisti teaduslikum. Omandasin ilmselt mingi matemaatilise mõtlemise võime ja oskuse lahendada teatud tüüpi ülesandeid. Tagantjärgi tundub oluline mainida, et ma omandasin (mõneks ajaks) oskuse lahendada ka füüsika ülesandeid. Nende sisu kohta ei osanud ma suurt midagi arvata. Kui raamatus on nii kirjas, siis küllap nii ongi.

Esimese mõra mu teadusmüüri lõi 1985. aasta märtsipleenum. Aasta hiljem lugesin ma Kesk-Sahhalinil paikneva väeosa punanurgas üht Komsomolskaja Pravda artiklit. Kirjutises väideti, et on olemas majandus ja seda olevat võimalik isemajandada. See avas õpihimulisele soldatile uued võimalused. Pärast 1990-ndate aastate režiimivahetust alanud majanduse õitseng süvendas mu huvi veelgi. Läbisin mitmeid majandusteooria kursusi mitmetes maailma ülikoolides. Olin üha pseudoteaduslikematel ametikohtadel ja vedasin EBS-i tahvlile 600 kilomeetri väärtuses graafikuid.

Lõpliku äralangemise pseudoteadusesse tõid endaga kaasa isiklikud probleemid. Olin sunnitud mitme aasta vältel püüdma vastata küsimusele, miks ma ühes või teises situatsioonis üht või teist viisi käitun. Esimeseks oluliseks läbimurdeks oli siin suure viisiku mudel, mis paneb isiksusetüübid viiele põhiteljele: neurootilisus, avatus uuele kogemusele, koostöövalmidus, ekstravertsus ja kohusetundlikkus. Keerulisemates olukordades olen nüüd püüdnud endale meenutada oma asendit eeltoodud viie telje defineeritud ruumis. Sel suvel juhtusin kuulama 2011. aastal surnud USA psühhoanalüütiku James Hillmani kõnet „Miks me peaksime tundma huvi kreeka müütide vastu?“. Mõni aeg tagasi tabasin end järsku mõttelt: äkki oleks arukas püüda end määratleda ka vanakreeka mütoloogilises ruumis? Kasvõi juba seepärast, et kaks silma on minu meelest parem kui üks.

Umbes aasta enne surma esines Hillman Carl Gustav Jungile pühendatud seminaril, mille korraldas USA Kongress. Oma sõnavõtu lõpus iseloomustas ta Šveitsi psühhoanalüütiku „Punast raamatut“ järgnevate sõnadega: „Tänapäeval loevad seda vaid täielikud friigid. See on nii, sest me elame niivõrd piiratud, tehnilises, ratsionaalses, monotüüpse põhjuslikkuse printsiibil püsivas mõttemaailmas. Võrreldes eelmise sajandi algusega on meie vaateväli muutunud palju kitsamaks. Ma usun, et 20. sajandi algul ei peetud sellist raamatut kaugeltki nii veidraks.“

Kui teadus on vaid see, mis jääb aina kitsenevasse vaatesektorisse, siis ennustan kvalifikatsiooni kaotanud ökonomistina, et pseudoteadlaste pakkumiskõver liigub kagusuunas edasi. Teine tuletis on positiivne.

Märksõnad
Tagasi üles