Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Hardo Pajula: Kuidas minust sai pseudoteadlane
Kaheteistkümnenda numbri juhtkiri

FOTO: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Mu lapsepõlv oli täiesti teaduslik. Sellest ma ise muidugi aru ei saanud. Teadus oli õhk, mida me hingasime. Teaduslikud olid maaparandus, looduslugu ja telekava. Meie teadus oli parem kui nende oma. Selle kinnituseks seoti meile neljandas klassis kaela punased rätid. Ulakamad meist panid need rätikesed endale vahel näo ette. Selle eest pandi nurka seisma. Võis saada märkuse. Üldiselt on mul Aluvere 8-klassilisest koolist head mälestused. Klassis oli oma tosin õpilast. Õpetaja Möllits, meie klassijuhataja, oli sõbralik inimene. See oli tollal abiks.

Tellijale Tellijale

Käisid jutud, et õiget teadust tehakse meist mõned kilomeetrid edelas asuvas Rakveres. Seal on ka korralik võimla, isegi ujula. Rakvere 1. Keskkooli matemaatika-füüsika eriklass oligi Aluverega võrreldes tublisti teaduslikum. Omandasin ilmselt mingi matemaatilise mõtlemise võime ja oskuse lahendada teatud tüüpi ülesandeid. Tagantjärgi tundub oluline mainida, et ma omandasin (mõneks ajaks) oskuse lahendada ka füüsika ülesandeid. Nende sisu kohta ei osanud ma suurt midagi arvata. Kui raamatus on nii kirjas, siis küllap nii ongi.

Esimese mõra mu teadusmüüri lõi 1985. aasta märtsipleenum. Aasta hiljem lugesin ma Kesk-Sahhalinil paikneva väeosa punanurgas üht Komsomolskaja Pravda artiklit. Kirjutises väideti, et on olemas majandus ja seda olevat võimalik isemajandada. See avas õpihimulisele soldatile uued võimalused. Pärast 1990-ndate aastate režiimivahetust alanud majanduse õitseng süvendas mu huvi veelgi. Läbisin mitmeid majandusteooria kursusi mitmetes maailma ülikoolides. Olin üha pseudoteaduslikematel ametikohtadel ja vedasin EBS-i tahvlile 600 kilomeetri väärtuses graafikuid.

Tagasi üles
Back