Vestlus on äärmiselt kaasakiskuv. Suurepärane kuulamine kõigile, kes on huvitatud Euroopa ajaloost, filosoofiast, poliitilistest arengutest, surmast, kirest ja armastusest esimese ilmasõja lävel. Kuivõrd ma olen sellesse raamatusse ka ise kiindunud, andis saade tõuke võtta aega romaani uueks lehitsemiseks. Jälle tuli tõdeda, et inimene „näeb seda, mida ta teab“. Thomas Mann soovitab kõnes Princetoni Ülikooli tudengitele lugeda romaani rohkem kui üks kord, sest teos on komponeeritud pigem muusika reeglitest lähtuvalt ja võimaldab avastada iga uue ringiga ootamatuid uusi kõlavärve ja teemasid. Suure kirjanduse üks tunnuseid on ajatuse mõõde, millega võib kaasneda omamoodi prohvetlikkus. Saatejuht märgib, et on sageli enda ümber toimuvat jälgides küsinud sisimas, et „millises „Võlumäe“ peatükis me praegu oleme?“. Ja tõepoolest, peatükk „Suur ärritatavus“ kõneles aastatetagusel lugemisel ka minule läheneva ilmasõja eelaimdusest.
Praegu üle lugedes osutuvad need pea sada aastat tagasi kirjutatud read ärritumiskirest nukker-irooniliseks võrdpildiks meie kaasaja meeleseisundist, kus inimesed viskuvad pea ees solvamise-solvumise ja üksteisele vastandumise hullusesse. Sellesama peatüki lõpus laseb üks romaani intellektuaalsetest kõrvaltegelastest, jesuiit Naphta, end otsekui kättemaksuks ootamatult maha. Ei intellektuaalne pagas ega retoorikavahendite virtuoosne valdamine päästa inimest eluohtliku kõrkuse käest. Või kasutades Hans Castorpi kalambuuri – „rumalusel on nii palju eri liike ja tarkus pole neist mitte parim“.
/nginx/o/2021/09/14/14069736t1hdaf1.jpg)