Mul on mälestus oma onust, kes töötas Tallinnfilmis. Ma vaatasin – see oli veel enne kooli –, kuidas ta luges „Meistrit ja Margaritat“. Nägin, et ta ei pannudki raamatut käest. See oli tal ka kempsu minnes kaasas. Kui ta selle ükskord õnnelikuna läbi sai, küsisin talt, kas ma tohin seda nüüd ka lugeda. Ta vastas mulle: „Poiss, sa oled selleks veel liiga noor.“ Vanaema hakkas selle peale naerma ja ütles, et Aivar lõpetas just „Šagräännaha“. Selleks ajaks olin ma tõesti Balzaci valdavalt läbi lehitsenud. Ma otsisin peamiselt huvitavaid karaktereid. Mulle meeldisid Rastignac, sunnitööline Vautrin ja teised värvikad tegelased. Nende seiklused huvitasid mind väga. Ma lappasin raamatut, ja kui tuttav nimi ilmus pilti, hakkasin jälle lugema, seejärel võtsin järgmise raamatu jne. Ma lugesin põnevaid kohti. „Meistri ja Margarita“ lugesin esimest korda läbi kuueaastaselt. Loomulikult piirdusin ma ka seal esialgu vaid Korovjovi, kass Peemoti ja Azazelloga. Jeesua osasid lugesin esimest korda neljateistaastaselt, siis ma sain aru, millest see raamat üldse räägib. See oli mu noorepõlve üks võimsamaid elamusi.
