Kui tahta waldorfkooli kuuendas klassis füüsikaga alustada, tuleb ette võtta Rudolf Steineri „Kasvatuskunst“ ja „Inimeseõpetus“. Lastega füüsikat õppima asudes selgub, et see on alati olnud osa nende igapäevaelust. 12-aastasena on laps valmis looma põhjus-tagajärg seoseid ja ta januneb uute teadmiste järele. Waldorfkoolis teeme teadmisel ja teadmisel vahet. Tõeliseks õppimiseks tuleb fenomene kogeda kõigi meeltega.
Kõige esimeses füüsikatunnis teeme katse, kus kuulame vaikuses istudes helisid enda ümber. Minuti jooksul märkab mõni õpilane viit, teine jällegi 35 häält ja seda kõike pingsalt vaikust pidades. See on sissejuhatus akustikasse. Materjalide kõla kirjeldamine vajab erilist tähelepanu ja sõnaosavust. Hääle levimine erinevates materjalides ja keskkondades tuleb välja näiteks raudteerööpaid kuulates või nöörist ja papptopsidest meisterdatud telefonist. Heli ja valguse levimise kiiruse erinevus ilmneb pikal rannajoonel, kui pool klassi ootab teisest rühmast 400 meetri kaugusel. Üks grupp taob trummi, teine annab käega märku, millal heli nendeni jõuab. Kulus umbes sekund? Kuidagi imelik, et hääl ja pilt ei läinud ju kokku... halb levi?