Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Monika Pullerits: Kõik võib olla muusika

FOTO: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Muusikat kui nähtust saame vaadelda kunsti, teaduse, psühholoogia või hariduse raames. Samuti erinevate ajastute, stiilide või žanrite kaupa. Helilooja John Cage jõudis tõdemuseni, et kõik, mida me kuulame kui muusikat, ongi muusika. Selle tõestuseks lõi ta 1952. aastal teose 4´33 (nn vaikuse muusika), kus kantakse ette partituuri, mis ei sisalda ühtegi heli. Teadvuse seisundeid mõjutavad ühtviisi nii helid kui helide puudumine. Cage’i väide „kõik võib olla muusika“ viitab pidevale helidest või vaikusest kantud seisundile, mis muutub vaid siis, kui lõpetame kuulamise. Paljud inimesed ei tunne vajadust kuulata ega mõista harjumuspärasest erinevaid muusikailminguid, kuid loovuse ja teiste võimete kujunemise ja edendamise nimel tasub pingutada, et leida igale kujunevale isiksusele sobivad helimaailma vormid.

Tellijale Tellijale

Pärast Esimest maailmasõda jõudis helilooja Carl Orff oma loomingulistes otsingutes tõdemuseni, et muusika areng on ennast ammendanud. Ta pidas uusi kunstisuundumusi, näiteks sürrealismi, inimest dekonstrueerivaks. Ta pöördus ära kaasaegsest muusikast ning hakkas uurima vanu meistreid, nagu Lassust, Palestrinat ja Monteverdit ning ka rahvamuusikat. Samuti huvitas teda antiikkunst, kus muusika oli lahutamatult seotud poeesia ja tantsuga. Muusikapedagoogina liikumiskoolis töötades jõudis ta elementaarse muusika- ja liikumisõpetuseni, mis inspireerib tänaseni paljusid pedagooge maailmas. Elementaarne muusika ei tähista siin tavapärast algõpetust. Täpne vaste ladinakeelsele sõnale elementum on ’algaine’. Loodushääled, inimhääl, inimkeha rütmiline liikumine, pillimäng – kõik need on olnud algaineks muusika kui kunstiliigi tekkimisele. Sellest tulenevalt põhineb elementaarne muusikaõpetus rütmil tugineva kõne, muusika ja liikumise ühtsusel ning taaselustab muusika rolli iga inimese loomupärase väljendusvahendina, nagu see inimkonna algusaegadest on olnud.

Tutvumine sellise lähenemisega muusikale ja muusikaõpetusele tekitas minus kui õpetajas tõelist äratundmist. Olin kogenud, kuidas mõne lapse muusikalist eneseväljendust piirati sellepärast, et ta ei teinud seda piisavalt hästi. Ometi on palju erinevaid musitseerimisviise ning tegevusi, mille kaudu võib igaüks avastada, et musikaalsus ja loomingulisus on iga inimese pärisosa. Samal viisil kasvas ürgsest loomulikust eneseväljendussoovist välja rahvamuusika.

Tagasi üles
Back