/nginx/o/2021/09/14/14068253t1h9446.jpg)
Robert Duncan, Ameerika üks suurimaid modernistlikke kirjanikke, alustab oma suurteost „H. D. raamat“ kirjeldusega keskkooliajast. Ta kuulus professionaalsesse keskklassi, kelle jaoks olid käänded ja ajavormid, ajalood ja zooloogiad, romaanide ja luuletuste lugemine kolledžisse pääsemise testiks. Kolledž käis omakorda klassikuuluvuse juurde. Aga see, mis kõnetas Duncani olemust tõeliselt, oli peidus vaid mõnes õpetajas. Kohustusliku materjali kõrvale tõi üks kirjandusõpetaja Brönte, Hardy, Lawrence’i ja Woolfi tekste – ta kõneles neist inspireerituna. Ja lõpuks määras Duncani elutee just üks sääraste mittevajalike tekstide hulka pudenenud H. D. luuletus, mis „hoidis eluparatamatused miskil moel avatuna ja täitmatuna. Inimesed kiirustasid rahulduma asjade lõpetatusest, piitsutasid oma vaimu eesõiguste, õigete vastuste, õnnestumiste ja varaküpsuse nimel. Nad kulgesid täistopitud karjääre pidi. Nad kasvatasid neid kinnihoidva kuuma käes ümaraid ja pakse harusid ning palvetasid, et nad ei kukuks oma edumäelt, et ükski tuul neid ei murraks.“