Siim Lill: Inimesed varemetel. Fragmente uueks kooliaastaks

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Robert Duncan, Ameerika üks suurimaid modernistlikke kirjanikke, alustab oma suurteost „H. D. raamat“ kirjeldusega keskkooliajast. Ta kuulus professionaalsesse keskklassi, kelle jaoks olid käänded ja ajavormid, ajalood ja zooloogiad, romaanide ja luuletuste lugemine kolledžisse pääsemise testiks. Kolledž käis omakorda klassikuuluvuse juurde. Aga see, mis kõnetas Duncani olemust tõeliselt, oli peidus vaid mõnes õpetajas. Kohustusliku materjali kõrvale tõi üks kirjandusõpetaja Brönte, Hardy, Lawrence’i ja Woolfi tekste – ta kõneles neist inspireerituna. Ja lõpuks määras Duncani elutee just üks sääraste mittevajalike tekstide hulka pudenenud H. D. luuletus, mis „hoidis eluparatamatused miskil moel avatuna ja täitmatuna. Inimesed kiirustasid rahulduma asjade lõpetatusest, piitsutasid oma vaimu eesõiguste, õigete vastuste, õnnestumiste ja varaküpsuse nimel. Nad kulgesid täistopitud karjääre pidi. Nad kasvatasid neid kinnihoidva kuuma käes ümaraid ja pakse harusid ning palvetasid, et nad ei kukuks oma edumäelt, et ükski tuul neid ei murraks.“

Kuigi Illichi, Freire ja teiste hereetikute ideed liiklevad meie seas juba ammu, on alles nüüd hakatud neid mõtlejaid rohkem märkama. Nende põhisõnumi võtab hästi kokku hiljuti kinolinadel seigelnud rumeenlase Radu Jude šedöövri „Kohatu kepp ehk meeletu porno“ peategelase, elitaarse kooli õpetajanna lõpumonoloog, milles ta kuulutab, et kool on üks institutsioonilise rõhumise ja vormimise tööriistu. Riik, mille peamine ülesanne on pakkuda kaitset ja võimalust indiviididel oma elu võimalikult talutavalt elada, kipub tegelikkuses olema võimas kombitsatesüsteem, mis vormib meid nagu kanavabriku „tooteid“.

Pandeemialaine pani paljusid vanemaid austama õpetajate tööd, teisalt leidsid osad jälle, et koduses miljöös võivad lapsed kasvada paremini kui pealesurutud hierarhias, millega ei pruugi pärast kooli olla enam mingeid sidemeid. Sageli on aastate jooksul õpitust meelde jäänud ainult üksikud eredad õpetajad ja traumad või siis asjad, mille jaoks oli juba eos huvi olemas.