Toomas Trapido: Gaia tantsust, Suurest Paugust ja haridusest

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Annika Metsla

• Gaia haridus lähtub maailma sisemise ühtsuse ja terviklikkuse põhimõttest.

„Gaiale, Kõige Emale.

Mu häälekõla kiidab Gaiat,

kes kõigi alus, ...”

Homeeriline „Hümn Gaiale”

(tõlkinud Jüri Pilm)

Inimesi on alati huvitanud maailma algus. Kuidas, millest või kellest sai maailm alguse? Vastus sellele küsimusele on kindlasti oluliseks inimese elu ja käitumist kujundavaks teljeks. Kuigi enamus inimesi igapäevaselt maailma loomise üle ei mõtiskle, suunab loomislugu, millesse me usume, meie elu alateadvuses hämmastava jõuga. Usul maailma ülesehitusse põhineb ka ühiskonnakord, meditsiin ja haridussüsteem. Vaatleme lähemalt kahte loomislugu: üks räägib Gaia tantsust, teine Suurest Paugust. Vanakreeka lugu räägib, et alguses oli Kaos – tühjus, eimiski, mis sisaldas kõike. Mingil hetkel tekkis Kaoses liikumine, see muutus nähtavaks ja hakkas meenutama valgetes loorides tantsivat noort naist. See oli Gaia. Gaia tants muutub aina energilisemaks, temast tekib kõik, mis on, – tähed, galaktikad, mäed, orud, temalt voolavast higist täituvad mered ning lõpuks tekib tema käte graatsilistest liigutustest tuuline taevas – Uranos. Nendest omakorda tekivad kõik muud olendid – titaanid, jumalad, inimesed, loomad ja taimed.

Kuidas, millest või kellest sai maailm alguse? Vastus sellele küsimusele on kindlasti oluliseks inimese elu ja käitumist kujundavaks teljeks. Kuigi enamus inimesi igapäevaselt maailma loomise üle ei mõtiskle, suunab loomislugu, millesse me usume, meie elu alateadvuses hämmastava jõuga. Usul maailma ülesehitusse põhineb ka ühiskonnakord, meditsiin ja haridussüsteem.

Niisiis, esimene olend on Gaia, kelle tantsust ja kelle kehast sünnib kogu nähtav maailm ning kes on esiemaks kõikidele järgnevatele olenditele. Paljud rahvad austavad Maaema või Emakest Maad, kes hoiab, kannab ja toidab. Kuna me kõik – nii inimesed kui muud olendid – oleme Gaia või Maaema lapsed, siis oleme ka sugulased ja sugulaste vahel võiksid vähemalt ideaalis olla head suhted. Enamik põlisrahvaid on pidanud ja peavad heade suhete hoidmist ja algsete elamisjuhiste järgimist ääretult tähtsaks.

Gaiast kui terviklikust Maaemast ja maailma loojast on saanud inspiratsiooni Gaia teooria, mis käsitleb planeedi Maa toimimist tervikliku elusorganismina. Maa hoiab stabiilsena nii oma atmosfääri gaasilist koostist kui temperatuuri, kuigi see on muutunud talle üha keerukamaks ülesandeks. Inimese ja looduse kooskõla poole püüdlevad sajad Gaia-nimelised organisatsioonid üle maailma. Siit on alguse saanud ka Gaia haridus, millest ma kirjutan lähemalt lõpupoole.

Kuid milline on valdav loomislugu kolmanda aastatuhande alguse läänemaailmas? Väga huvitav oleks seda metoodiliselt uurida, hetkel aga pakun selguse huvides välja äärmuseni lihtsustatud ja pisut, aga ainult pisut üle vindi keeratud lühiversiooni. Alguses oli kõik kokkusurutud tibatillukesse punkti ja siis käis teadmata põhjustel Suur Pauk. Sellest tekkis universum, milles omakorda moodustusid tähed, galaktikad, mustad augud, planeedid, komeedid ja muu. Ühes kõrvalises galaktikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes läbi mutatsioonide, mis on oma olemuselt vead pärilikkust kandvas DNA-s. Osad vead osutusid juhuslikult kasulikuks ning kandusid edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis omavahel halastamatult konkureerivate olendite hulgast välja kõige elujõulisemad. Nende vigade kuhjumise ja konkurentsi tulemusel oleme jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu polegi õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planeedil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast surnuks kõrvetab.

Suure Paugu loo sisse kuulub ka arusaam mateeria (tuleneb muuseas ladinakeelsest sõnast mater ’ema’) ja vaimu eraldatusest, üksteisest eraldatud inimolenditest ning inimese subjektiivsest kogemusest eraldatud ja seetõttu tõesest objektiivsest reaalsusest. Sealt on pärit ka reaalteaduste olulisuse rõhutamine, nagu kõik ülejäänu ei olekski reaalne. See ei peaks tingimata nii olema, sest enne Suurt Pauku olime ju kõik koos selles tibatillukeses kübemes, olime üks – seega võiksime olla sugulased ka praeguses loos.

Minu jaoks oli valgustav taipamine, et nii ühe kui teise puhul on tegemist lugudega, ja ma tõesti ei julge öelda, kumb neist õige on. Mis siis, kui õiged on mõlemad? Enamgi veel, me võime siin meenutada oma loomislugu. Seal jääb Vanaisa oma sepikojas magama, Vanapagan hiilib sisse ja tõmbab nii maruliselt lõõtsa, et sädemed sepapajast välja lendavad. Needsamad sädemed panevad aluse meie maailmale. Me võime meenutada paljude rahvaste müüte, milles maailm saab alguse munast. Kas need ongi Suurest Paugust nii erinevad? Kõigis nendes lugudes on hilisem vorm, olgu selleks siis universum või elusolend, surutud üliväikesesse olekusse, milles on peidus kõik vajalik maailma ja sealhulgas inimese tekkeks.

Suure Paugu loo sisse kuulub ka arusaam mateeria (tuleneb muuseas ladinakeelsest sõnast mater ’ema’) ja vaimu eraldatusest, üksteisest eraldatud inimolenditest ning inimese subjektiivsest kogemusest eraldatud ja seetõttu tõesest objektiivsest reaalsusest. Sealt on pärit ka reaalteaduste olulisuse rõhutamine, nagu kõik ülejäänu ei olekski reaalne.

Haridus on alati maailmavaateline, see on möödapääsmatu. Küsimus on ainult selles, kas ja kuivõrd me teadvustame oma haridussüsteemi aluseks olevat maailmavaadet. Teadvustamisega kaasneb avardumine ja mõistmine, mis omakorda on eelduseks sõbralikule koostööle.

Võib-olla kõlab see paljudele üllatuslikult, aga meie riikliku õppekava aluseks on paljuski eelkirjeldatud Suure Paugu lugu, mida on hakatud pidama teaduspõhisuse nurgakiviks. Teadusliku meetodi abil maailma mõistmine ongi väga äge, ent inimene vajab oma kasvuks ja arenguks ka teisi lugusid ja meetodeid. Seetõttu on riiklikus õppekavas õnneks üldpädevusteks nimetatud omadused või isegi voorused, mis on alati ja kõikjal olulised – kuidas teineteisega hästi läbi saada, kuidas end ja oma andeid tundma õppida, kuidas maailmale kasulik olla.

Waldorfkoolide looks on Rudolf Steineri õpetus inimesest ehk antroposoofia, kristlikes koolides on ilmselgelt oluline kristlus oma lugudega, vabakoolides vabaduse lugu. Minu kogemuse kohaselt on kooli või laiemalt hariduskoolkonna maailmavaate selge väljatoomine väga oluline, sest see loob kooli selgroo ja annab kindluse kõigile – esmajoones õpetajatele, õpilastele ja nende vanematele. Ja loomulikult on reeglid selleks, et vajadusel ikka mõni erand teha. Kui põhimõtted on paigas, avaneb võimalus teha koostööd erinevatel maailmavaadetel põhinevate koolidega. Niimoodi elu arenebki.

Viimasel kahel aastakümnel esile kerkinud Gaia haridus lähtubki maailma sisemise ühtsuse ja terviklikkuse põhimõttest. Mina, minu pere, kogukond, kodukoht, puud, muld, loomad, bakterid ja kõik elav moodustavad ühe suure terviku, me oleme sugulased ning soovime, et me oleksime terved ja heades suhetes. See ongi lühike kokkuvõte loost, millel Gaia haridus rajaneb. Lisaks lähtub Gaia haridus ka pea-süda-käed põhimõttest: inimene kui terviklik olend õpib nii mõistuse, südame kui kehaga. Mõistuse ja mäluga suudame aru saada ja meelde jätta, aga inimese käitumine ja eluvalikud kipuvad lähtuma sügavamatelt tasanditelt – emotsioonidest ja nendega seotud kehamälust. Kool saab kasvatada noores inimeses eneseusku, innustada teda ennast tundma õppima ja oma andeid leidma.

Kokkuvõtvalt kutsungi erinevatel lugudel põhinevaid koole omavahel rohkem suhtlema, üksteist tundma õppima ning sisukalt ja sõbralikult koostööd tegema. Olen kogenud, et see on võimalik.

                                                   ...

Toomas Trapidol ilmub peagi raamat „Lood, mis loovad“.