Annika Alavere: Minu koolitee

Foto: Mihkel Lappmaa, foto erakogust

Oma kooliteed alustasin ma Keila Erakoolis Läte. Minu tulevase klassiõe vanemad olid selle kooli loojad ja me olime selle esimene lend. Kuigi algselt oli meie kooli nimi erakool, oli tegemist siiski waldorfkooliga ning hiljem sai kooli nimeks Keila Waldorfkool Läte. Lapsena ei saanud ma väga aru tava- ja waldorfkooli vahest, kuid mäletan sugulaste ja tuttavate küsimusi, kas meie ainult mängime ja ei õpigi ning miks me hindeid ei saa. Tol ajal ei osanud ma vastata, aga nüüd oskan küll: mängimise kaudu õppides oli rõhk teadmiste omandamisel, mitte hinnete pärast tuupimisel.

Nüüd, kui olen käinud nii tava- kui ka waldorfkoolis, mõistan nende erinevusi paremini. Waldorfkoolis oli väike klass, me kirjutasime palju käsitsi, osalesime näite- ja käsitööringides, käisime teatris ja matkadel, istutasime taimi, külvasime ja lõikasime vilja, laulsime ja tantsisime. Algklassides käis õppimine harjutamise ja füüsilise tegevuse kaudu. Näiteks matemaatikat õppisime nii, et voolisime endale mesilasvahast pirnid ja õunad ning kasutasime neid liitmise ja lahutamise omandamisel. Korrutustabelit õppisime ja kordasime pallimängude kaudu. Sellisel viisil oli õppetöö samaaegselt nii lõbus kui ka kasulik. Waldorfkoolis saab areneda erinevates suundades, kuid kuna hindeid ei panda, on võimalik ka lihtsamalt läbi ajada, sest alati ei pea saavutama mingit kindlat ülempiiri. Õppimise nimel peab ise pingutama ja vaeva nägema.

Lapsena ei saanud ma väga aru tava- ja waldorfkooli vahest, kuid mäletan sugulaste ja tuttavate küsimusi, kas meie ainult mängime ja ei õpigi ning miks me hindeid ei saa. Tol ajal ei osanud ma vastata, aga nüüd oskan küll: mängimise kaudu õppides oli rõhk teadmiste omandamisel, mitte hinnete pärast tuupimisel.