Uue hooaja esimene leht on pühendatud mälule. Selles küsimuses erinevad lääne ja ida religioossed ja filosoofilised arusaamad teineteisest päris oluliselt. Te olete omandanud oma hariduse Cambridge’i ja Harvardi ülikoolides, aga elanud ja töötanud pikalt ka Indias. Kuidas te neid erinevusi lühidalt iseloomustaksite?
Läänes on suurem osa filosoofe oletanud, et mälu nõuab ajalist ja ruumilist pidevust. Teiste sõnadega, mälu vajab pidevat põhjuslikku ühendust. Selleks, et me saaksime midagi mäletada, peab mälu olema kuskile salvestatud. Kõigepealt peab olema seega pidev põhjuslik ühenduslüli mälestuse ja mälukandja vahel. Salvestatav teabekild raiutakse kivisse, kirjutatakse raamatusse või jäädvustatakse arvuti kõvakettale. Kõikidel nendel juhtudel jääb mälust kõnealuses meediumis mingi füüsiline jälg. Oletus mälu füüsilisest jäljest ongi vast lääne arusaama kõige iseloomulikum aspekt. Sellel mõtteviisil on pikk traditsioon. Vanad kreeklased kasutasid siinkohal näiteks vahasse vajutatud templi metafoori. Selline käsitus leiab tuge ka kirjakunstist, siin on samuti tegemist mälu materiaalsete jälgedega. Kiri leiutati aga juba viis tuhat aastat tagasi ja kõik need Sumeri ja Egiptuse kivitahvlid on avaldanud meie arusaamisele mälust põhjapanevat mõju.