Hardo Pajula: Materialistliku maailmavaate tütarfirmad

Foto: Fotograaf Enlil Sonn, veebifoto Markus Tamm

„Sheldrake’i teooria ei ole teaduslik. Sheldrake eelistab maagiat teadusele ning see tuleb hukka mõista samas keeles, milles mõisteti hukka Galileo. Ja ka samal põhjusel – see on ketserlus,“ ütleb ajakirja Nature kauaaegne peatoimetaja John Maddox 1996. aastal valminud dokumentaalfilmis „Seitse eksperimenti, mis võivad muuta maailma“. Kõnealuses lõigus käib jutt 15 aastat varem ilmunud Sheldrake’i raamatust „Uus eluteadus“, milles Briti teaduse eliiti kuulunud bioloog tuli välja oma morfilise resonantsi hüpoteesiga. Läänemaailma religioossele ja filosoofilisele mõtlemisele võõras teooria pahandas Maddoxit põhjalikult. „Ta pidas end paavstiks, kellel lasus prestiižse rahvusvahelise teadusajakirja peatoimetajana ülesanne kaitsta õiget usku ketserite rünnakute eest,“ meenutab Sheldrake selles lehes.

Sheldrake’i sõnul olevat Maddox kasutanud ohtralt kiriklikke metafoore. Mulle kui Vene ajal üles kasvanud inimesele tuletas Maddoxi sõnavalik meelde Winston Churchilli võrdpilti Kremli võimumängudest – need kujutavat endast „vaibaalust koerakismat“. Minuvanustel on meeles kella üheksase uudisteprogrammi Vremja napid teated sellest, kuidas üks või teine siseringi kuulunud karjäärikommunist ootamatult teadustööle siirdus. Sama üllatuslikult sai Sheldrake’ist pärast Maddoxi rünnakut pseudoteadlane ja parapsühholoog (nii esitab teda meile täna ka Wikipedia). Võib-olla ei ole siinkohal liigne meelde tuletada, et Vremja andmetel oli marksism-leninism teadus?

Kuivõrd tänapäeval lehvitatakse miljonite inimeste käekäiku puudutavate poliitiliste otsuste juures ikka mõne teadlaste koostatud tabeliga, siis on domineerival ettekujutusel õigest teadusest määratu mõju, sealhulgas ka avaliku sektori rahandusele. On tähelepanuväärne, et Maddoxi sõnul polnud Sheldrake’i teooria vale, vaid „ebavajalik“, sest „on väga tõenäoline, et praeguste uurimismeetoditega jätkamine täidab kõik lüngad, millele Sheldrake tähelepanu osutab“. Veendunud materialistina oli Maddox seisukohal, et õige ja vajalik teadus annab ühel päeval võimaluse selgitada kõike ainepõhiselt. Nad on arvamusel, et „me ei tohiks proovida midagi muud, enne kui on päris selge, et töösolev projekt on karile jooksnud, kulugu selleks ükskõik mitu põlvkonda või ükskõik mitu triljoni dollarit,“ võtab materialistliku poliitbüroo seisukohad kokku Sheldrake.

Briti bioloogi sõnul seisvad tänapäeva tähtsaimas vastasseisus ühel pool need, kes peavad teadust mõistusel, faktilistel tõenditel ja falsifitseeritavatel hüpoteesidel põhinevaks kollektiivseks uurimismeetodiks, ja teisel pool need, kes peavad seda uskumustesüsteemiks või maailmavaateks. Ta väidab, et alates 19. sajandist on teadust tehtud filosoofilise materialismi egiidi all. „Praeguseks võib väita, et erinevad teadusharud on sisuliselt materialistliku maailmavaate tütarfirmad, mis on kogu naha ja karvadega viimase käpa all,“ selgitab Sheldrake. Paraku tundub üha enam, et meetod on hakanud maailmavaatele vastu töötama. Nii näiteks tõi 1990-ndate aastate alul suure aplombiga alustatud Inimese Genoomi Projekt päevavalgele nn tuvastamata pärilikkuse probleemi. See tõsiasi kinnitab aga üht „Uue eluteaduse“ keskset väidet: geenide osa pärilikkuses on tugevasti üle hinnatud.

Kui see on nii, siis pole poliitbürool tõenäoliselt pikka iga. „Ma võrdlen seda olukorraga Brežnevi-aegsel Venemaal, kus kõik teesklesid usku kommunistlikku ideoloogiasse,“ ütleb Sheldrake. Lehe viienda numbri juhtkirjas „Viirus opsüsteemis" oli tänaste sündmuste sarnasusest 1990-ndate aastate alguse süsteemivahetusega juba juttu. Need paralleelid muutuvad üha silmatorkavamaks.