Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kaie Metsla: Keha mäletab kõike

FOTO: Foto: Urmas Piir, veebifoto: Markus Tamm

Viimasel ajal olen endalt tihti küsinud, mida ma mõtlen, kui ütlen: „ma ei mäleta enam“. Kummalisel kombel haakus mul selle küsimusega sõnapaar „keha mälu“. Siin on meil kõigil oma kogemus. Hakkasin mõtlema iseenda kogemusele ja mu mõtted liikusid erinevaid radu pidi.

Tellijale Tellijale

Ligi kuu aega tagasi sattusin seda sõnapaari guugeldades samanimelisele Eesti lühifilmile. Ma ei olnud sellest 2011. aastal valminud Ülo Pikkovi tööst varem kuulnud. Filmi alguskaadrites on krobelise koorega vana puu, mille ühe oksa külge on tugevalt teibitud pliiats. See pliiats tõmbab paberile kriipse – ikka nii nagu tuul oksa liigutab. Mõned jooned on sirged ja paralleelsed, mõned loogelised, mõned ristuvad. Pärast tuule mängu pliiatsi ja puuoksaga tekib tume täisviirutatud pind, mis hakkab jutustama oma lugu.

Elu jooksul tekib meil palju erinevaid mälestusi. Need on justkui needsamad hariliku pliiatsiga tõmmatud jooned, mis filmis ilmuvad maalikastile kinnitatud paberile. Mõned mälestused on imelised, aga on ka neid, mille me parema meelega unustaksime. Need ladestuvad ajapikku üksteise peale nagu pliiatsikriipsud paberil. Aeg-ajalt püüame neid teadlikult või alateadlikult sortida. Oluline on aga see, kuidas sinna sügavusse liikuda ja mil viisil need mahavaikitud saladused kätte saada?

Tagasi üles
Back