Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Rein Munter: Vesi mäletab

FOTO: Foto erakogust, veebifoto: Markus Tamm

Avastus koosneb selle nägemisest, mida kõik on näinud, ja selle mõtlemisest, mida mitte keegi ei ole mõelnud.”

Albert Szent-Györgyi

Tellijale Tellijale

Viidatud Ungari biokeemikust nobelisti sõnad käivad täiel määral ka meie universumi kõige levinuma keemilise ühendi — vee — kohta. Vesi jõudis Maale umbes 4 miljardit aastat tagasi kosmosest. Antoine de Saint-Exupéry on öelnud: „Vesi pole mitte ainult eluks vajalik, vesi on elu ise“. Öeldut võib mõista nii, et vesi on müstiline aine, mille roll on olla bioloogilise elu kandja. Aga millised omadused peaksid veel olema, et seda rolli täita? Kas erinevad füüsikalis-keemilised ja bioloogilised mõjutused võivad muuta vee struktuuri ja omadusi? Ma mõtlesin nendele küsimustele esimest korda 1965. aasta suvel Ülemiste järve vett osoonides.

Esimesed teadusartiklid, milles teatati, et ühe veemolekuli vesinikuaatomi ja teise veemolekuli hapnikuaatomi vahel tekivad pidevalt lühiajalised keemilised sidemed ning moodustuvad suuremad kompleksid ehk klastrid, ilmusid 1980-ndatel aastatel. Kümmekond aastat hiljem hakati neile omistama „mälu“ — müstilist võimet vastu võtta, salvestada ja taasesitada bioloogilist informatsiooni. Veestruktuuride olulist rolli ning elektronide ergastamist nende poolt ennustas bioenergeetikas ette seesama Albert Szent-Györgyi juba 1956. aastal ajakirjas Science.

Tagasi üles
Back