Krista Citra Joonas: Raaga tööriist

Foto: Foto erakogust, veebipilt: Markus Tamm

India muusika tuli mu ellu poolkogemata. See oli kahekümne aasta eest. Olin muusikaakadeemia kolmanda kursuse saksofonitudeng, kui festivali Orient raames saabus Tallinnasse esinema India legendaarne bansurimängija Hariprasad Chaurasia. India klassikalisest raagamuusikast ei olnud ma tolleks hetkeks midagi kuulnud, küll aga paelus tähelepanu, et tegemist on kauge klassikalise muusikaga, kus solist improviseerib üksipäini kaks tundi järjest. Improvisatsioon on mind alati väga paelunud, nii et tuli kohale minna. Ma võin kindlalt öelda, et see oli kontsert, mis muutis mu elu. Aeg jäi seisma ja ometi oli kontserdi möödudes tunne, et möödas on kõigest hetk. Kui on võimalik armuda helisse või ühe pilli häälde, siis minuga see juhtus. Seal avanes justkui uus salapärane uks teise dimensiooni, millest mul ei olnud siiani aimugi. Kui ma Chaurasiaga lava taga kohtusin ja mitte-eestlaslikult oma vaimustust väljendasin, ütles ta: "You should play!"

Paar aastat hiljem leidsin end juba bansuri käes Mumbaist Hariprasad Chaurasia kodukoolist, kus pärimust antakse edasi vana guru-shishya ehk meistri-õpipoisi traditsiooni järgi. Õpilane elab koos oma meistriga, koos tehakse süüa, juuakse chai’d, arutatakse, mängitakse pilli ja harjutatakse palju, pea kogu aeg. Laisklemiseks seal aega ei ole. Minu ellu saabus teadmine talim’ist ja riyaz’ist. Esimene tähendab pühendumist sügavamatele teadmistele raagadest ja teine ennast unustavat, vahel kasvõi terve öö kestvat harjutamist.

Kui on võimalik armuda helisse või ühe pilli häälde, siis minuga see juhtus. Seal avanes justkui uus salapärane uks teise dimensiooni, millest mul ei olnud siiani aimugi. Kui ma Chaurasiaga lava taga kohtusin ja mitte-eestlaslikult oma vaimustust väljendasin, ütles ta: "You should play!"