India muusika tuli mu ellu poolkogemata. See oli kahekümne aasta eest. Olin muusikaakadeemia kolmanda kursuse saksofonitudeng, kui festivali Orient raames saabus Tallinnasse esinema India legendaarne bansurimängija Hariprasad Chaurasia. India klassikalisest raagamuusikast ei olnud ma tolleks hetkeks midagi kuulnud, küll aga paelus tähelepanu, et tegemist on kauge klassikalise muusikaga, kus solist improviseerib üksipäini kaks tundi järjest. Improvisatsioon on mind alati väga paelunud, nii et tuli kohale minna. Ma võin kindlalt öelda, et see oli kontsert, mis muutis mu elu. Aeg jäi seisma ja ometi oli kontserdi möödudes tunne, et möödas on kõigest hetk. Kui on võimalik armuda helisse või ühe pilli häälde, siis minuga see juhtus. Seal avanes justkui uus salapärane uks teise dimensiooni, millest mul ei olnud siiani aimugi. Kui ma Chaurasiaga lava taga kohtusin ja mitte-eestlaslikult oma vaimustust väljendasin, ütles ta: "You should play!"