Ants Parktal: Meelesõõlaja mälu ja mäletamine

Foto: Foto erakogust, veebifoto Markus Tamm

Algul sõõlamisest, mille all ma mõistan eestikeelset ja -meelset psühhoanalüüsi. Olen selle sõna võtnud kasutusele selleks, et rõhutada saksa- ja ingliskeelse psühhoanalüüsi eestistamise karjuvat vajadust. Appi hüüavad sugrilase meeleilma mineviku mälestused, mis hoiatavad sõõlajat võõra ilmavaate valimatu omaksvõtmise eest, enesekolonisatsiooni eest, mis muudab inimese elusaks surnuks. Need ohud on ähvardanud eestlust juba Jakob Hurda aegadest peale.

Otsides lõimi mäluga, ootab meelesõõlajat üllatav tõdemus. Sõõlaja tegelebki minevikuga, mäletamisega ning seda iga tund, iga minut, iga sekund. Sõõlatav jagab sõõlajale oma mälestusi minevikust, lootuses segastes tunnetes selgust leida. Ka sõõlamise tunnis ilmunud uitmõtted pärinevad möödunust. Me sõõlame niisiis ainest, mis on võrsunud lähemast või kaugemast minevikust. Mäletame ainest, mis on juba möödunud.

Uus kogemus võib rõõmustada, kurvastada või hoopis vihaseks teha. Mälestuste üle mõeldes oleme tegelikult iga hetk minevikus kogetud tunnetes, mis tärkavad olevikus. Mäletamine ei olegi muud kui tundeelu üle mõtlemine.