Tabasin end hiljuti olukorrast, kus minu igapäevaseid toimetusi saatsid pidev väsimus, rahutus ja vaimne hägusus. Elasin justkui mingisuguses raskes läbinähtamatus udus. Ma ei saanud aru, mis minuga täpselt toimub, aga see olukord mõjutas päris suurt osa minu elust, kaasa arvatud mu mälu ja keskendumisvõimet. Mul oli raske lugeda, kirjutada, suhelda ja otsustada. Kohati tundsin end elu kõrvaltvaataja, mitte osalejana. Ühel hetkel mõistsin, et ma ei soovi tervet suve udumüüride vahel veeta, vaid pean hakkama oma elu eest vastutama.