Evelin Hermaküla: Kuidas ma oma mälu tagasi sain

Foto: Foto erakogust, veebipilt: Markus Tamm

Tabasin end hiljuti olukorrast, kus minu igapäevaseid toimetusi saatsid pidev väsimus, rahutus ja vaimne hägusus. Elasin justkui mingisuguses raskes läbinähtamatus udus. Ma ei saanud aru, mis minuga täpselt toimub, aga see olukord mõjutas päris suurt osa minu elust, kaasa arvatud mu mälu ja keskendumisvõimet. Mul oli raske lugeda, kirjutada, suhelda ja otsustada. Kohati tundsin end elu kõrvaltvaataja, mitte osalejana. Ühel hetkel mõistsin, et ma ei soovi tervet suve udumüüride vahel veeta, vaid pean hakkama oma elu eest vastutama.

Tänapäeva ühiskonnas on noorel inimesel end lihtne ära kaotada, sest informatsiooni on tohutult palju. Suur osa meie põlvkonna elust toimub internetis. Iseenesest ei ole selles midagi halba – internetti tuleb lihtsalt osata teadlikult kasutada. Väga palju räägitakse sotsiaalmeedia negatiivsest mõjust keskendumisele ja mälule, ent see jutt tundub kauge ja tähtsusetu, kui ise ei ole halba poolt kogenud. Ka mina ei teinud nendest teaduslikest artiklitest eriti välja ning seetõttu sattusingi täbarasse olukorda.

Ma ei ole kunagi eriti suur telefonikasutaja olnud, ent eksamite perioodil tekkis mul rumal komme, millest hiljem oli äärmiselt keeruline lahti saada. Ma läksin lihtsama vastupanu teed ja hakkasin õppimispauside ajal aina rohkem sotsiaalmeedias meelt lahutama. Tegin seda selleks, et oma ärevust ja hirmu eksamite ees alla suruda, ent tulemus oli hoopis vastupidine. Minu ajus valitses informatsiooni üleküllus: mälu ja keskendumisvõime halvenesid ning ärevus suurenes. Mul läks õpitu meeldejätmiseks varasemast palju rohkem aega, sest ma ei andnud oma ajule mitte mingisugust puhkust. Ma ei pööranud sellele olukorrale erilist tähelepanu, sest viibisin oma mõtetega juba ajas, mil eksamid on sooritatud. Uskusin, et siis on kõik mu mured automaatselt lahenenud. Ent nii ei läinud: probleemid ei kadunud iseenesest ning ma pidin hakkama nendega tegelema.