Ma mäletan peaaegu kõike. Ruume, inimeste paiknemist nendes, situatsioone ja nende lahendusi. Linnade plaane, kaarte, graafikute vahekordi. Vähem mäletan lauseid ja värve, aga muusikapalad suudan enamjaolt ette ümiseda. Silmade värvi ja riideid ei mäleta. Arvudega on veel keerulisem. Ma tegelen halbade ja mittevajalike asjade unustamisega, aga mõned asjad hiilivad teadvusesse vastu mu tahet ning asuvad seal laastama. Me kirjutame sellepärast, et neist vabaks saada.
Mulle meenub Eesti esikujuri Amandus Adamsoni skulptuur „Äreval ootel“. Rannal seisavad ema ja poeg, kes ootavad merelt saabuvat isa. Aastaid oli see taies mu igapäevase töökoha fuajees ja ma küsisin endalt vahel: kas nende ootus kandis vilja? Kas isa jõudis tormiselt merelt koju või ootasid nad seal asjatult? Sellisel juhul oleks pere kaotanud korraga peaaegu kõik: toitja, tugisamba, viljastaja, autoriteedi ja sotsiaalse positsiooni. Lastega lesknaine oli veel hiljaaegu ühiskonna nõrgim lüli.