Jaanus Rohumaa: Äreval ootel

Foto: Fotograaf Laura Nestor, veebifoto: Markus Tamm

Ma mäletan peaaegu kõike. Ruume, inimeste paiknemist nendes, situatsioone ja nende lahendusi. Linnade plaane, kaarte, graafikute vahekordi. Vähem mäletan lauseid ja värve, aga muusikapalad suudan enamjaolt ette ümiseda. Silmade värvi ja riideid ei mäleta. Arvudega on veel keerulisem. Ma tegelen halbade ja mittevajalike asjade unustamisega, aga mõned asjad hiilivad teadvusesse vastu mu tahet ning asuvad seal laastama. Me kirjutame sellepärast, et neist vabaks saada.

Mulle meenub Eesti esikujuri Amandus Adamsoni skulptuur „Äreval ootel“. Rannal seisavad ema ja poeg, kes ootavad merelt saabuvat isa. Aastaid oli see taies mu igapäevase töökoha fuajees ja ma küsisin endalt vahel: kas nende ootus kandis vilja? Kas isa jõudis tormiselt merelt koju või ootasid nad seal asjatult? Sellisel juhul oleks pere kaotanud korraga peaaegu kõik: toitja, tugisamba, viljastaja, autoriteedi ja sotsiaalse positsiooni. Lastega lesknaine oli veel hiljaaegu ühiskonna nõrgim lüli.

Ma tulen veidrast ajast, kus mehelikkuse defineeris sõda. Meenutame korraks nõukogude haridussüsteemi ja ühiskonnakorraldust. See üsna jõle riik oli lakkamatus sõjas või valmistus selleks. Haridussüsteem oli selge eesmärgiga: valmistada järeltulev põlv ette sõjaks, sest sõda on elu mõte ja sõjas käivad mehed. Eelistati reaalaineid, sest füüsikud, matemaatikud ja keemikud teevad tõhusamaid relvi. Meditsiin pidi aitama haavatuid uuesti rivvi saada ja tervise tugeva hoidma. Väga tähtis oli kehaline kasvatus, sest sõdur peab lahinguväljal pikalt vastu pidama. Geoloogidel oli ülesanne leida relvade tootmiseks uusi maardlaid, geograafid pidi selleks tegema korralikke maakaarte. Psühholoogia ja keeled olid kasulikud luuretegevuseks, sest vaenlast peab ju tundma, ja ajalugu õpetati inimeste ideoloogilise maailmapildi kinnistamiseks. Lühidalt, kõik keerles sõja ümber.