Kaie Metsla: Tangotantsu struktuur ja võimalus

Foto: Veebifoto: Markus Tamm

Külastasin suvepealinna ja sattusin kunstinädala raames vaatama aktinäitust „Mees ja naine“. See kõlas hästi kokku kõrvalasuvasse rubriiki seekord valitud nelja saatega, mille ühisteks märksõnadeks on mees, naine ja nendevahelised suhted.

Martin Ehala ütleb saates „Mees ja naine“, et „põhimõtteliselt me teame, kes on mees ja kes on naine või mis rahvusest keegi on“. Tema sõnul kujutavad kõik identiteedid endast ühiselt jagatud ettekujutusi, millel on loomulikult oma empiiriline sisu. Üldjuhul koosnevad need lihtsatest ja kergesti tuvastatavatest tunnustest, tänu millele saame aru, kes me sellised üldse oleme. Kui ma tahan, et mind võetakse mehena, siis pean välja nägema nagu mees, kui tahan, et naisena, pean vastama naise tunnustele. Minu identiteet on minust jagatud ühine ettekujutus, see on sotsiaalne konstruktsioon, mis kirjeldab seda, kelleks ühiskond mind peab. Ma ise ei pruugi olla see, kelleks ühiskond mind peab. Minu identiteet ja mina ei ole sama asi.

Inimestel on ühiskonnas toimimiseks vaja mõtlemist korraldavaid põhimõisteid. Ümbritseva tegelikkuse liigendamist võimaldav kategoriseerimine peaks aitama meie liigil paremini hakkama saada. Esmasel liigendamisel tundub mõistlik jagada inimsugu kaheks: meesteks ja naisteks, arutleb Martin Ehala. Mees ja naine käituvad vastavalt soo stereotüüpidele ning nende ülesandeks on tagada populatsiooni püsimine. Nad loovad perekonna ja saavad lapsi. Samas on bioloogiline maailm täis erisusi ja on inimesi, kes ei mahu ühiskonnas kokkulepitud raamistikku. Me võime muidugi omavahel kokku leppida, et kaks kategooriat on vähe ja vaja oleks veel viitkümmet sugu. Mis on aga sellise muutuse eesmärk? Kas see teeb meid õnnelikumaks?