Kaie Metsla: Võimalus ellu ärgata
Mõned kuud tagasi tõdesime ühel hilisõhtusel toimetuse koosolekul, et meie ajalehel on välja kujunenud oma kindel struktuur. Entsüklopeedia järgi on struktuur ehk siseehitus süsteemi elementide suhteliselt püsiv seos. Mõistet ise kasutatakse nii laiemas kui kitsamas tähenduses, aga selge on see, et kindel raamistik aitab üldjuhul halvima ära hoida. Kliinilise psühholoogi ja Toronto Ülikooli kauaaegse professori Jordan Petersoni sõnul, kellest tuleb juttu ka tänases lehes, tekib tähendus struktuuri ja potentsiaali vahelises pingeväljas.
Mind õpetati lapsepõlves korda hoidma. Ema rääkis ikka, et ole sa rikas või vaene, särk peab seljas puhas olema. Ilma korrata tekib segadus ja see avab pikapeale tee juba suurema korralageduseni. Füüsikud ja matemaatikud mõistavad kaose all korrapäratust, nad peavad seda puhtaks juhuslikkuseks. Kaost aitavad ära hoida karmid reeglid, aga liigne piiramine ei ole samuti hea. Aastaid tagasi ütles üks mu hea kolleeg, et mida täpsemad käitumisreeglid me töötajatele ette kirjutame, seda tugevama signaali me anname, et neilt ei oodata iseseisvat mõtlemist. Tookord ei nõustunud ta järjekordsele reglemendile alla kirjutama. Reeglite rägas peab jääma ruumi juhuslikkusele. „Juhuslikkus tagab arengu,“ kirjutab Ene-Margit Tiit kõrvalleheküljel.
Ka meie tänases juubelilehes on juhuslikkusel oma roll. Juhuslikkus mängib kätte uued võimalused. Edmund Burke’i Selts tähistab oma viiendat sünnipäeva. Ühe väikese ühingu jaoks on see arvestatav tähtpäev. Sel põhjusel otsustasime seekord sissejuurdunud struktuurist hälbida. Leppisime kokku, et mina kirjutan juhtkirja ja Hardo kolib viimasele leheküljele. Intervjuus temaga uurin ma asjade kohta, mis on talle olnud tähenduslikud.
Ma ise liitusin seltsiga kaks aastat tagasi. Ka selles oli omajagu juhuslikkust. Üks võimalus on siinkohal uskuda Richard Tarnast, kes ütleb eelmise lehe intervjuus: „Jungi arvates on meis kõigis peidus meie tuleviku mina, mis otsib võimalust ellu ärgata ning mis tõmbab enda poole inimesi, sündmusi ja raamatuid, mis teda selles aitavad.“ Et newtonlik teadus pooled Aristotelese arvates põhjuslikkust mõjutavad tegurid tähelepanu alt välja jätab, kuulsin ma esimest korda EBS-i filosoofialoengutes. Võib olla on just tänapäevasest teadusest kaotsi läinud eesmärkpõhjus see, mis on andnud mulle võimaluse kohtuda huvitavate inimestega ja teha loomingulist tööd? Üheks näiteks on siin kindlasti kohtumine intelligentse ja hea huumorisoonega inglise härrasmehe Rupert Sheldrake’iga. Temast tuleb tänases lehes veel mitu korda juttu.
Nii Petersoni kui Sheldrake’i on peetud pseudoteadlasteks. Kas see ka nii on, sellele ei oska mina vastata. Igal juhul on nii neid kui ka paljusid teisi seltsi viie aasta jooksul tutvustatud alternatiivseid mõtlejaid tihtipeale huvitavam kuulata kui nii mõndagi päristeadlast. Enne juhtkirja juurde asumist jäi mulle silma Hardo mõni aasta tagasi Postimehele kirjutatud artikkel „Pseudoteaduse pealetung“. Ta kirjutab seal: „See, kuidas kaks täppisteadlast Petersoni pseudoteaduses süüdistavad, oleks päris koomiline, kui selles ei peituks terake tõtt. Me elame juba tublisti üle saja aasta maailmas, kus kõigi küsimuste viimseks arbiitriks peetakse teadust, kaasa arvatud sotsiaalteadusi, mis on enamasti vaid maitsetult mingitud ideoloogiad ehk siis tõelised pseudoteadused.“ Võta sa nüüd kinni, mis on pseudo või mis on päris.
Mina soovin kõigile juhuslikke hetki, arengurikast rännakut tähenduse poole ja ilusat suve!