Tanel Tammet: Tükid ja teadvus

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Kui loom osadeks võtta ja uuesti kokku panna, siis ta enam elus ei ole. Kui me proovime inimese käitumist ennustada kehaosade ja organite alusel, ei jõua me kuhugi. Maali vaadates tajume seda ühtse tervikuna. Tunne, et asju tuleks võtta kui tervikuid, on loomulik. Vahel nimetatakse sellist lähenemist holismiks kõigi tema spetsiifiliste lisatähendustega. Teisalt ei ole suurtest asjadest võimalik päriselt aru saada ja nende tegevust ette näha, kui me ei jaga neid väiksemateks komponentideks. Mõtlemiseks on vaja struktuuri. Kui oleksime absoluutsed holistid, ei saaks me enam midagi rääkida ja vist mitte ka ratsionaalselt mõelda.

Suurem osa teadusest eeldab, et asjadest arusaamiseks on tark kõigepealt mõista nende osi, siis osade koosmõju, nii saame lõpuks pildi kokku. Sestap üritavadki füüsikud välja selgitada aine ja maailma algkomponente. Astronoomid, kes kaardistavad galaktikaparvi ja süvenevad nende tekkesse, on samas fundamentaalselt huvitatud aine algosakestest. Mõlemad suunad – holism ehk terviku vaatamine ja reduktsionism ehk tükkideks jagamine — paistavad olema õiged ja arusaamiseks paratamatud, samas on nende vahel vastuolu.

Nüüdisaegses teaduses on levinud arusaam, et ükski kirjeldusviis või teooria üksi ei anna meile asjadest arusaamiseks täielikku pilti: on täiesti normaalne kirjeldada sama asja hoopis erinevate, kohati üksteisele vasturääkivate teooriate abil. Selle põhimõtte võib-olla kõige tuntum näide on energia ja asjade seletamine pidevate lainetena versus nende seletamine katkendlike osakestena. Levinud arvamuse järgi on sama asja kohta osadele küsimustele vastamiseks vaja mõelda pidevuse kontekstis ja teistele küsimustele vastamiseks jälle katkendlikkuse kontekstis — üks ei taandu päriselt teisele.