/nginx/o/2021/06/18/13856769t1hdd43.jpg)
Kunst tekib vajadusest luua midagi enda ja mateeria vahele. Sel eesmärgil on võimalik kasutada erinevaid lõuendeid. Sobib nii füüsiline pind, ruum, aga ka aegruum ja lihtsalt aeg. Aja alusvärviks on vaikus, pimedus või tekstitu leht. Aeglõuendi proportsioonideks on jälgija, ka autori, mälu opereerimise piirid. Kirjateksti käsitlemine lugeja või kirjutaja peas saab olla täppistakti tundetu mäng mälupiirkondade vahel, kus on võimalikud väga kaootilised vältused ja sündmuste mustrid. Autori töö on korrastada need soovitud puhtandi vormi. Selle korrastatud dokumendiga käib sageli kaasas soov ristuda teiste distsipliinidega nagu performance ja multidistsiplinaarne teater. Sellest laiemalt levinum on ehk ainult teksti ja helikunsti kooslus vokaalmuusika kujul.
Kui tekstist teha parameetriline teisendus heliks, ei sünni paraku midagi kõrvupaitavat. Vähemalt seni, kuni see on piisavalt mahukas, et seda ei õnnestuks kordamiste suure arvuga kuulaja mällu istutada ja uueks põhivaraks muuta. Järelikult helimaailmas on oluliseks sidujaks takt, mille inimlikul logisemisel või sujuval muutmisel on üsna ranged piirid. Kui korratav materjal on veel lühem, moodustub meetrum, mille kiirus on suhtes meie kehaosade raskusega, lihasjõu motoorika ja hingamisega. Tekib tants – ka juhul, kui see mõne olukorra sobimatuse tõttu endasse peaaegu täielikult ära peidetakse. Tõstes korratava pulsi kiirust kümnetes ja sadades kordades, jõuame üldistava terminini – sagedus. Enam ei ole pääsu ka korratava helilise materjali väärikusel, sest sagedust vaadeldakse võnkekogumina, mitte kõrvuti seisvate meistriteoste koopiatena. Tekib laul, kus helikõrgus on asendanud kiiruse. Kergelt üldistades võib öelda, et kordamine on heli esimene samm muusika poole.