Muutumine on inimloomale üks ebameeldivamaid tegevusi. Üleminek ego vajadustelt transpersonaalsele tasandile ei ole kerge. Selleks peab midagi juhtuma. Tavaliselt viivad selleni mingid raskused ja kaotused. Joseph Campbelli sõnul jõuab iga inimese elus kätte hetk, mida ta nimetab „kutseks“. See on hetk, mil inimene saab aru, et maailm on natuke laiem ja suurem kui see, mida koolisüsteem on talle tutvustanud. See on moment, kus ta kas hakkab või ei hakka tegelema oma sisemaailma ja vaimse arenguga. Carlos Castaneda on sama mõtet väljendanud nii: iga inimese jaoks on olemas kolmkümmend kuupsentimeetrit õnne. Teatavatel eluhetkedel on see käeulatuses, tarvitseb ainult käsi välja sirutada ja see on sinu. Samas tähendab see käesirutus hüpet tundmatusse. Kui sa aga kätt välja ei siruta, siis liigub see õnnekogus sinust eemale ja võimalik, et lõplikult.
Kui inimeses sellist muutust ei toimu, siis ta jääb edasi konventsionaalsele tasandile, kus ta tunneb end üksiku ja eraldiseisva indiviidina. Kui sellest aga edasi liigutakse, jõutakse transpersonaalsele astmele. Sõna „transpersonaalne“ tähendab siin seda, et ego kitsad piirid ületatakse ja inimene jõuab tasapisi väljapoole personaalset identiteeti jääva reaalsuse tajumiseni. Sellisel juhul hakkab ta end tundma inimkonna ja seejärel ka kogu looduse osana. Ja just nimelt tundma, mitte sellest rääkima ja mõtlema. Transpersonaalse arengu kõrgeimat etappi on kirjeldanud erinevatel ajajärkudel elanud müstikud. See on arengujärk, kus kaovad inimese ja universumi piirid ning me tunneme end osana kõiksusest.
