Peeter Sauter: Lugude, motiivide ja sümbolite rännukarussell

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Kirjanikuna on mul tõrge välja mõelda lugusid ja tegelasi, sest taoline ülesanne on mu meelest võimatu ja väljamõeldis jääks õhuke. Lood ja tegelased on maailmakultuuris juba olemas. Nad korduvad, pööravad vahel ette uue lehe ja hakkavad uuesti elama (kui hästi läheb).

Jaapani nō-teatris on viis lootüüpi ja kolm läbivat tegelast. Säilinud on 2000 näidendit, millest mängitakse paarisada. Uusi juurde ei kirjutata. Pole vaja. Uus nō-näidend oleks kohatu ja tarbetu. Kõik on juba olemas. Oluline on interpretatsioon, värske ja elus esitus. Tõtt-öelda on ka lääne teatris ports klassikalist draamat, mis teatrites muudkui kordub. Tõsi, valik on kultuuriliselt avaram, ulatudes antiikdraamast Arthur Milleri ja Sarah Kane´ini, aga lõviosa valikust kordub igavesti, tuleb igavesti tagasi. Kui teatri dramaturg pakub välja uut, siis ei pruugi see lavastajaga haakuda, tal on oma teemad ja tükid, mida ta teha tahab. Evald Hermaküla võttis mu kunagi Nukuteatrisse dramaturgiks ja ütles kohe: „Ära arva, et hakkad repertuaari valima või välja pakkuma, seda teen ma ise. Lihtsalt tore, kui hea inimene on majas.“ Naersin, aga see oli tõsi. Ja mulle sobis.

Lev Tolstoi arvas, et eksisteerib vaid kaks lugu, mida romaanides kasutatakse. Üks on mehest, kes läheb rännakule. Teine võõrast, kes saabub linna. Ja tõesti, kui pisut mõelda, siis avastame, et enamus lugusid on taandatavad neile kahele. Tihti need muidugi kombineeruvad. Odüsseus rändab, aga on koju tagasi jõudes võõras mees. Mõškin on saabudes võõras, aga teeb läbi omamoodi psüühilise rännaku. Seega on need kaks taandatavad isegi ühele loole. Enamasti on vana loo kasutuselevõtt uues kuues alateadlik. Kui Oskar Luts kirjutab Arnost, uuest poisist koolis, ei kasuta ta ju „võõras mees tuleb linna“ motiivi või jututüüpi teadlikult. Aga arhetüüp on tal peas ja hinges olemas.