Kirjanikuna on mul tõrge välja mõelda lugusid ja tegelasi, sest taoline ülesanne on mu meelest võimatu ja väljamõeldis jääks õhuke. Lood ja tegelased on maailmakultuuris juba olemas. Nad korduvad, pööravad vahel ette uue lehe ja hakkavad uuesti elama (kui hästi läheb).
Jaapani nō-teatris on viis lootüüpi ja kolm läbivat tegelast. Säilinud on 2000 näidendit, millest mängitakse paarisada. Uusi juurde ei kirjutata. Pole vaja. Uus nō-näidend oleks kohatu ja tarbetu. Kõik on juba olemas. Oluline on interpretatsioon, värske ja elus esitus. Tõtt-öelda on ka lääne teatris ports klassikalist draamat, mis teatrites muudkui kordub. Tõsi, valik on kultuuriliselt avaram, ulatudes antiikdraamast Arthur Milleri ja Sarah Kane´ini, aga lõviosa valikust kordub igavesti, tuleb igavesti tagasi. Kui teatri dramaturg pakub välja uut, siis ei pruugi see lavastajaga haakuda, tal on oma teemad ja tükid, mida ta teha tahab. Evald Hermaküla võttis mu kunagi Nukuteatrisse dramaturgiks ja ütles kohe: „Ära arva, et hakkad repertuaari valima või välja pakkuma, seda teen ma ise. Lihtsalt tore, kui hea inimene on majas.“ Naersin, aga see oli tõsi. Ja mulle sobis.