Oh, kui kindlalt kõik teavad, kuidas maailm käib! Huvitav on vaadata debatte teaduse piiride teemal, mis aeg-ajalt käima lahvatavad. Voltaire kirjutas mõned sajandid tagasi loo „Micromégas“, mida võib pidada üheks varasemaks ulmekirjanduse näiteks. Selles loos elab kaugel Siiriuse tähesüsteemis tegelane Micromégas, kes on mitu miili pikk ja omab 99 meelt. Oma planeedil on ta sellega suhteliselt keskpärane.
Ta on sunnitud oma planeedilt lahkuma lahkarvamuste tõttu sealsete teadlastega ja rändab tähelt tähele – kuni saabub meie päikesesüsteemi. Saturnil kohtub ta meeldiva kääbusega, kes on kõigest 50 meetrit pikk. Kääbus töötab Saturni teaduste akadeemias. Nad jätkavad rännakut, hüppavad koos Jupiterile, Marsile ja lõpuks Maale. Nad kõnnivad põlvini vees läbi ookeani ja mõtlevad, et siin vist elu ei ole, näevad aga siis ühte vaala ja saavad aru, et on eksinud. Seejärel jõuavad nad Läänemerre, kus kohtavad üht väikest laeva. Laeval on filosoofid. Kääbus, kes on osav ehitaja, teeb kiiresti tõlkeseadme, millega saab nende väikeste tegelastega suhelda. Kui nad laevas olevate inimestega rääkima hakkavad, saavad nad oma üllatuseks teada, et need olendid on viie meelega. Filosoofid selgitavad neile oma maailmapilti ja eri koolkondi. See diskussioon kestis koos siiriuslase ja saturnlase kommentaaridega päris pikalt. Micromégas ja ta sõber taipavad üllatusega: filosoofid on veendunud, et neil on täielik ülevaade ilmaruumist ja selle seaduspäradest. Micromégas ja saturnlane naeravad veidi ja lubavad siis inimestele kogu universumi ära seletada. Nad kingivad neile raamatu ja rändavad seejärel edasi järgmisele tähele. Raamat avatakse teaduste akadeemias — selle kõik lehed on tühjad.