Henri Laupmaa: Teadvus, teadus ja dogma

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Oh, kui kindlalt kõik teavad, kuidas maailm käib! Huvitav on vaadata debatte teaduse piiride teemal, mis aeg-ajalt käima lahvatavad. Voltaire kirjutas mõned sajandid tagasi loo „Micromégas“, mida võib pidada üheks varasemaks ulmekirjanduse näiteks. Selles loos elab kaugel Siiriuse tähesüsteemis tegelane Micromégas, kes on mitu miili pikk ja omab 99 meelt. Oma planeedil on ta sellega suhteliselt keskpärane.

Ta on sunnitud oma planeedilt lahkuma lahkarvamuste tõttu sealsete teadlastega ja rändab tähelt tähele – kuni saabub meie päikesesüsteemi. Saturnil kohtub ta meeldiva kääbusega, kes on kõigest 50 meetrit pikk. Kääbus töötab Saturni teaduste akadeemias. Nad jätkavad rännakut, hüppavad koos Jupiterile, Marsile ja lõpuks Maale. Nad kõnnivad põlvini vees läbi ookeani ja mõtlevad, et siin vist elu ei ole, näevad aga siis ühte vaala ja saavad aru, et on eksinud. Seejärel jõuavad nad Läänemerre, kus kohtavad üht väikest laeva. Laeval on filosoofid. Kääbus, kes on osav ehitaja, teeb kiiresti tõlkeseadme, millega saab nende väikeste tegelastega suhelda. Kui nad laevas olevate inimestega rääkima hakkavad, saavad nad oma üllatuseks teada, et need olendid on viie meelega. Filosoofid selgitavad neile oma maailmapilti ja eri koolkondi. See diskussioon kestis koos siiriuslase ja saturnlase kommentaaridega päris pikalt. Micromégas ja ta sõber taipavad üllatusega: filosoofid on veendunud, et neil on täielik ülevaade ilmaruumist ja selle seaduspäradest. Micromégas ja saturnlane naeravad veidi ja lubavad siis inimestele kogu universumi ära seletada. Nad kingivad neile raamatu ja rändavad seejärel edasi järgmisele tähele. Raamat avatakse teaduste akadeemias — selle kõik lehed on tühjad.

Me võime oma teadmisi ette kujutada järjest kasvava pallina. Mida suuremaks pall paisub, seda suurem on aga kokkupuutepind tundmatuga. Mida rohkem ma tean, seda rohkem ma tean, kui vähe ma tean. Igal inimvaldkonnal on kalduvus dogmaatiliseks muutuda, sest kõikide tegevuste aluseks on mingid veendumused ehk maailmapilt. Enamik inimestest oma peidetud eeldusi endale paraku ei teadvusta. Seetõttu hakkab iga uus distsipliin aegamööda kasvatama oma dogmasid ja tõrjuma asju, mis sinna sisse ei mahu. Sama on juhtunud ka teadusega, mis sageli ei kujuta endast enam mitte niivõrd teaduslikku metoodikat (eksperimente ja nende tulemuste tõlgendamist), vaid omaette religiooni. Ilmselt on see teatud määral paratamatu, ent ühel hetkel hakkab teadusreligioon teaduse arengut pidurdama. Kui pinge liiga suureks läheb, toimub läbimurre, kus muutuvad maailmapilt ja baasuskumused.