Laura Liivet: Tänulikkuse ja unistamise jõust

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Mulluse septembrikuu teise nädala teisipäeval andis mulle telefon märku uuest sõnumist. Umbes kaks kuud varem olin ma endale sügissemestri õppekava koostanud ja sinna sisse pistnud kursuse, mis kannab nime „Olulised raamatud“. Olgem ausad, silma jäi ta mulle esialgu rohkete ainepunktide pärast, aga lõpliku otsuse tegemisel kallutas kaalukaussi ka asjaolu, et pärast pingelist kevadsemestrit, mis oli täis finantsarvestamist ja mikroökonoomikat, vajas romantik minu sees midagi hingele.

Niisiis, see sõnum. Selle saatis mulle nimetatud loengusarja eestvedaja Hardo Pajula ja seal seisis viide Edmund Burke’i Seltsi Youtube’i kanalil jagatud ja tõlgitud videolõigule, milles rääkis elu tähendusest Ameerika alpinist Dean Potter.

Potter harrastas ilma turvavarustuse ja julgestuseta mägironimist ning kõrgustest alla viskumist, jättes langevarju avamise võimalikult viimasele hetkele. Viimase hüppe selles ilmas tegi mees 2015. aastal, mil ta end kirgastust otsides surnuks kukkus. Ma ei olnud seltsi YouTube’i kanaliga varem tutvust teinud ning endamisi tõlgendasin seda sõnumit kui remarki, et kursusele on oodatud inimesed, kes on elule tähenduse leidmiseks valmis surema. Tundsin suurt ärevust, mina ju ei ole valmis mistahes eesmärgil surema — siin muigab autor endamisi ja soovitab ka lugejal tudengi esmasesse reaktsiooni mitte liiga tõsiselt suhtuda.