Hardo Pajula: Aja vertikaalne telg

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„Moodsa tööstusajastu kõige iseloomulikumaks masinaks pole mitte aurumootor, vaid kell,“ on tabavalt öelnud USA ajaloolane ja filosoof Lewis Mumford. Kell paneb Mumfordi sõnul paika standardi, mille poole kõik muud masinad püüdlevad.

Tänase digimaania keskel tundub käokell arhailise vidinana, ometi on selle eelkäijad mõjutanud meie elukorraldust rohkem, kui me arvata oskame. Inglise matemaatiku ja astronoomi Richard Wallingfordi alustatud ülimalt komplitseeritud astronoomiline mehhanism Püha Albansi katedraalis valmis 1360. aastal. Selleks ajaks oli Wallingford ise juba paarkümmend aastat surnud. Esimesed mehhaanilised kellad aimasidki ajamõõtmise kõrval järele taevakehade liikumisi, seetõttu nimetatakse neid ka astronoomilisteks kelladeks. Sisuliselt oli nende näol tegemist universumi mehhaaniliste mudelitega. Kujundlikus mõttes rajas Wallingfordi astronoomiline kell seega vundamendi mehhanitsistlikule maailmatajule, temast kolm sajandit hiljem sündinud René Descartes’i filosoofias muutusid universumi kõrval masinateks taimed, loomad ning osalt ka inimene ise.

Descartes’i ürituse jätkaja Isaac Newtoni füüsikas muutuvad nii ruum kui ka aeg mahutiteks, mille omadused ei sõltu sellest, mida nad endast sisaldavad. Newtoni ja Descartes’i füüsika avaldas uusaja maailmatajule murrangulist mõju. Kanada filosoofi Charles Taylori sõnul on homogeenne, tühi aeg moodsa sekulaarse mõtteviisi kriitiline komponent. Sekulaarne aeg on matemaatiline aeg, kus valitseb transitiivsus: kui sündmus A juhtus enne sündmust B ja sündmus B enne sündmust C, siis juhtus sündmus A enne sündmust C.

See meile iseenesestmõistetav sedastus on Taylori järgi kella-eelsest ajastust väga erinev. Viimane ei rõhutanud mitte aja matemaatilist, vaid tunnetuslikku aspekti. Selles mõtteraamistikus on 2021. aasta suur reede Jeesuse ristilöömisele lähemal kui 2020. aasta jaanipäev. See on nii, sest selles käsituses on lisaks newtonlikule horisontaalsele ajateljele olemas veel ka vertikaalne telg. Taylori sõnul asetses enne Descartes’i ja Newtoni pööret tavalise aja kohal „organiseeriv väli“, mida ta nimetab „kõrgemaks ajaks“. Seetõttu ei iseloomusta sündmust (ja sellele vastavat ajavahemikku) enam üksnes selle asend horisontaal-, vaid ka vertikaalteljel. Kui mahuti metafoori juurde tagasi tulla, siis kanister bensiini ja kanister kasemahlaga on kaks erinevat kanistrit.

Uusaja eelne ajakäsitlus on kooskõlas Platoni kahekorruselise filosoofiaga, kus muutliku meelelise maailma asjade ja nähtuste kohal paikneb üksnes mõistusega haaratav muutumatu vormide maailm. Platoni kuulsat ütlust „Aeg on igaviku liikuv kujutis“ tuleb mõista just selles kontekstis. Ühes teadusrevolutsioonis kaduma läinud platonistliku teise korrusega läks Taylori sõnul kaotsi ka kõrgem aeg. Lisaks Descartes’ile ja Newtonile on meid sekulaarsesse aega tõuganud protsess, mida Max Weber on kirjeldanud sõnaga Entzauberung (’lumma kaotus’) ja mille all ta peab silmas pikka teekonda moodsasse bürokratiseeritud ilmalikku ühiskonda. Tulemuseks on Taylori sõnutsi kitsas ja pigistav korrastatud ajakeskkond. „See „ajaraam“ vastab ilmselt paremini kui ükski teine modernsuse aspekt Weberi kuulsale pildile „stahlhartes Gehäuse’st“ (raudpuurist),“ kirjutab Taylor oma raamatus „A Secular Age“.

Elu raudpuuris on teadagi ängistav. Kui Weberil ja Tayloril on õigus, siis tuleks ängist ja depressioonist vabanemiseks püüda lumm oma ellu tagasi tuua. Nagu kirjutab selles numbris Jaan Kalda, ei ole nüüdisaegsed füüsikud uute telgede leiutamisega kitsid. Seetõttu ei tohiks lumma tagasitoomise ja aja taassakraliseerimise üleskutse pahandada ka tõsiusklikke teadlasi.