K, 1.02.2023

#8 Dialektika lõpp-peatus

Saatesari "Tähenduse teejuhid"
Mihkel Kunnus
, toimetaja
#8 Dialektika lõpp-peatus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Markus Tamm

„Tähenduse teejuhtide“ 8. saade algab tsitaadiga Poola kirjaniku, 1980. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Czesław Miłoszi raamatust „Vangistatud mõistus“. Teravapilguline ühiskonna- ja inimesevaatleja täheldab, et alles 20. sajandi keskel taipasid paljud inimesed: nende saatus sõltub nii kahtlasest ja unenäolisest materjalist nagu filosoofia. 20. sajandit võib nimetada totalitarismi- ja filosoofiasajandiks. Ja võib-olla oleks täpsemgi öelda: see on filosoofia- ehk totalitarimisajand?

Kuulus Königsbergi vanapoiss Immanuel Kant, kelle nimi sai kiirelt filosoofia üheks sünonüümiks, vastas küsimusele, mis on valgustus — see on „inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest“, ja lisas sellele siis üleskutse sapere aude! (söanda kasutada oma mõistust!) 20. sajandi totalitaarsed režiimid ongi inimese, nüüd juba söaka teismelise katsed korraldada oma elu täiesti mõistuspäraselt. Mis valitses enne mõistust? Eks ikka religioon oma puiste tavade ja tuima inertsiga ning filosoofial polnud seal kõrgemat staatust kui olla teoloogia toatüdruk (ancilla theologiae).

Vladimir Iljitš Leninil on kuulus ütlus, et riiki võib juhtida iga köögitüdruk. Kui me peame siinjuures silmas teoloogia toa- või köögitüdrukut, siis oleme saanud 20. sajandi suurte eksperimentide kokkuvõtliku kujundi. Eelöeldus puudub sisu poolest vähimgi originaalsus. Selle mõttekäigu on eriti detailselt rohkem kui tuhandele leheküljele lahti kirjutanud Karl Raimund Popper oma 1945. aastal ilmunud kaheköitelises suurteoses „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“, mille alapealkirjad „Platoni lummus“ ning „Prohvetluse kõrglaine: Hegel, Marx ja nende järelmõju“ kõnelevad ehk enese eest.

Märksõnad
Tagasi üles