Kaie Metsla: Koos veedetud aeg

Foto: Markus Tamm; fotograaf Enlil Sonn

Kihlepa külamaja seinal ilutseb suur vaibasse kootud võilill. Seal kohtusin ma esimest korda Mercedes Merimaaga, kes on olnud aastaid kevadise võilillefestivali korraldaja. Mercedese käest kuulsin esmakordselt ka seda, et võilille on üle saja viiekümne eri sordi. Minu jaoks oli see üllatus. Sellesse suurde perekonda kuuluv lill on paljudele meist lapsepõlve sümboliks. Hellitlevalt murupäikeseks ristitud taime kohta on rohkesti müüte. Üks neist on näiteks selline, et kui me võilille päikese käes lõua all hoiame ja kollast laiku uurime, saame teada, kui palju me võid oleme söönud. Legendid jutustavad veel, et võilillelt on võimalik ennustada seda, kui suur rikkus meid täiskasvanuna ees ootab või kui meeldivad ja lahked inimesed me oleme. Punutud päikeselille pärjad ja laste lillepiimast pruunikirjuks kuivanud käed on olnud minu jaoks alati märguandeks, et saabumas on suur suvi.

Päikesepäev (Dies Solis) on ka pühapäeva üks siiani kasutusel olev nimi, kirjutab Rupert Sheldrake oma raamatus „Viisid, kuidas minna edasi“, mis varsti ilmub ka eesti keeles. Selles raamatus on terve peatükk pühadest päevadest ja festivalidest. Ka eestikeelne sõna „pühapäev – püha päev“ on otsesõnu viide sellele, kuidas me kõnealusesse kalendripäeva suhtuma peaksime ja milliseid tegevusi sellel päeval võiksime ette võtta. Huvitav on see, et esimesed kirjalikud märked pühapäeva kui püha päeva kohta on Sheldrake’i sõnul juba aastast 321, kui Rooma imperaator Constantinus Suur ehk Püha Constantinus selle ametlikult teatavaks tegi. Pühapäevadeks suleti värkstoad, teatrid ja tsirkused. Pühapäevade töövabaks kuulutamise praktika levis kiirelt üle Euroopa, see jõudis isegi Hiinasse ja Indiasse.

Huvitav on see, et esimesed kirjalikud märked pühapäeva kui püha päeva kohta on Sheldrake’i sõnul juba aastast 321, kui Rooma imperaator Constantinus Suur ehk Püha Constantinus selle ametlikult teatavaks tegi. Pühapäevadeks suleti värkstoad, teatrid ja tsirkused.