Jaan Kalda: Püha aeg füüsikas

Foto: Markus Tamm, fotograaf on Karl-Kristjan Nigesen

Füüsiku jaoks on vähe asju pühad. Eeskätt on püha truudus füüsikalisele mõtteviisile ja püüetele maailma paremini tundma õppida. Aga see ei tähenda, et nad ei tunne huvi selle vastu, mida osa maailma peab pühaks, ja niinimetatud püha aeg pakub nii mõndagi intrigeerivat. Näiteks Betlemma täht — mis see oli? Kas supernoova Andromeda galaktikas, nagu pakub välja Frank Tipler, noova, komeet, planeetide ühendus või veel midagi muud? Ajaloolisele sündmusele niivõrd palju hiljem on ühest vastust raske anda, aga seda põnevamaks see asja teeb! Teiseks peamurdmisteemaks on Torino surilina — kas see on võltsing või ehtne? Ja kui ehtne, siis kuidas tekkis negatiivkujutis linale?

Liikuvad pühad — lihavõtted ja sellest 40 päeva varasem vastlapäev on ka huvitavad asjad muidu meie liiga seaduspärases kalendris. Gregoriuse kalendris on olukord füüsiku jaoks üsna meelepärane: reegel on piisavalt keeruline, et oleks huvitav ja pakuks rutiinile vaheldust, ent samas on see ikkagi mõistuspärane ja loogiline. Lihavõttepüha on teadupärast esimesel täiskuu pühapäeval peale kevadist pööripäeva. Kui me tahame päeva, mis oleks võimalikult sarnane ajaloolise olukorraga, siis on igati loogiline nõuda nii lähedust kevadisele pööripäevale, täiskuud kui ka õiget nädalapäeva. Kuivõrd tingimusi on päris palju, siis saamegi püha, mis võib märkimisväärselt nihkuda: kui eelmine täiskuu oli vahetult enne pööripäeva ja järgmine on esmaspäeval, siis nihkuvad kahe järjestikuse aasta lihavõttepühad teineteisest päris kaugele. Asjad lähevad aga füüsiku jaoks käest ära õigeusu kiriku puhul, mis kasutab Juliuse kalendrit: lihavõtted on leitavad küll sama algoritmiga nagu eelpool, aga kevadise pööripäevana ei vaadelda seal mitte astronoomilist pööripäeva, vaid nende 21. märtsi, mis on Gregoriuse kalendriga 13-päevases nihkes. Sellist jõhkrat ümberkäimist pööripäevaga on valus vaadata…

Aeg ise on hulga põnevam kui pühadus. Esiteks on küsimus ajanoolest, mida on põhjalikult analüüsinud Stephen Hawking. Meie kogemus ütleb, et kui segame suhkrut tee sisse, siis see lahustub ära, aga segamise abil suhkrut lahusest enam kätte ei saa. Või saame koorest küll segamise abil, aga sellel nähtusel on omad selged füüsikalised põhjused. Kui me korrastame kaardipaki mastide ja numbrite järgi ning selle siis ära segame, lähevad kaardid taas juhuslikult segamini. Miks ei võiks olla vastupidi, nii et segamine kaardipakki hoopis korrastaks? Füüsika keeles: miks entroopia ajas kasvab, mitte ei kahane? Igapäevaelus oleks see hulga mõnusam: ei peaks tuba koristama.