„Sa helistasid eile,” möönsin telefonis, kuuldes Mari häält kõnele vastamas, „vabanda, mul ei olnud aega vastata…”. See vabandus kõlas mulle endalegi õõnsalt. “Tahtsin sind õnnitleda. Mõtlesin, et võiks homme kusagile koos sõita?” vastas Mari. „Niikuinii on ju kõik praegu kinni, pealegi lubatakse ilusat ilma ja...” Selle vastu ei saanud mul midagi olla, olin kohe päri ja uurisin Marilt, kas tal on mõni paik juba mõttes. „Võiks lihtsalt sõita ja eks siis näis,” vastas ta. Olen hirmus planeerija ja selline eksprompt plaan sundis mind kohe korraldama. Pakkusin talle, et sõidame tanklast läbi ja haarame midagi kaasa. Kõik see tundus nii iseenesest mõistetav. Mari vaikis, mis näis muidu jutuka inimese kohta kummaline. „Ei-ei, ma mõtlesin et... võtaks aega. Et ei oleks kiiret. Tead, ma tegin sulle väikse kingituse — tordi. Kohe mitu päeva tegin, oma leiutatud retsepti järgi!” sõnas ta vaikselt aga uhkelt.