Erki Pehk: Mõtisklused kingitud ajast ja muusika kuulamisest

Foto: Markus Tamm, fotograaf Kristjan Lepp

„Sa helistasid eile,” möönsin telefonis, kuuldes Mari häält kõnele vastamas, „vabanda, mul ei olnud aega vastata…”. See vabandus kõlas mulle endalegi õõnsalt. “Tahtsin sind õnnitleda. Mõtlesin, et võiks homme kusagile koos sõita?” vastas Mari. „Niikuinii on ju kõik praegu kinni, pealegi lubatakse ilusat ilma ja...” Selle vastu ei saanud mul midagi olla, olin kohe päri ja uurisin Marilt, kas tal on mõni paik juba mõttes. „Võiks lihtsalt sõita ja eks siis näis,” vastas ta. Olen hirmus planeerija ja selline eksprompt plaan sundis mind kohe korraldama. Pakkusin talle, et sõidame tanklast läbi ja haarame midagi kaasa. Kõik see tundus nii iseenesest mõistetav. Mari vaikis, mis näis muidu jutuka inimese kohta kummaline. „Ei-ei, ma mõtlesin et... võtaks aega. Et ei oleks kiiret. Tead, ma tegin sulle väikse kingituse — tordi. Kohe mitu päeva tegin, oma leiutatud retsepti järgi!” sõnas ta vaikselt aga uhkelt.

Muidugi sain kohe aru, kui taktitundetu oli mu labane piknikuplaan. Aega võtta polnud üldsegi keeruline, sest koroona tõttu on mul juba pikemat aega aega. See tõdemus tegi mulle isegi nalja.

Mul oli küll eile sünnipäev, kuid tuju polnud. Sel lihtsal põhjusel jäi ka Mari kõnele, nagu ka paljudele teistele, vastamata. Ma armastan suhtlemist ja naudin seda tavaliselt igas olukorras. Tabasin ennast mõttelt, et „ettekuulutustel” koroona tagajärgedest inimeste käitumisele on tõepõhi all. Taolistele tunnetele ei tohtinud ma ometi alla vanduda. Maailma enda sees saab siiski päästa vaid igaüks ise.