Jürgen Rooste: Püha, püha, püha on perse ja argipäev

Foto: Markus Tamm, fotograaf Lisette Lepik

Marina Abramović näitas kunagi ühes intervjuus saatejuhile, kuidas „õigesti” vett juua, kuidas teha sellest rituaal või toiming. Mõte oli selles, et me oleks oma igapäevas ka kõige lihtsamates asjades kohal, tegelikult sääl, et anda „tähendusetutele hetkedele” sisu. Sellega kaasneb muidugi kohe mitu probleemi: esiteks, kui me räägime näiteks näitleja „kohalolust”, siis see on alati subjektiivne tunne, see on pigem vaataja „kohalolu”, sest vägevaim nüüdistantsija või performance-kunstnik ei ole kohal, kui ta vaataja meel sel hetkel rändab, st kohalolu on üks kõige subjektiivsem asi üldse.

Näiteks alkohoolikud elavad sageli kas mälestustemaailmas või mingites tulevikukujutelmades, soovunelmates — st nad ei ole kohal, ei enda ega teiste jaoks, samas nad õilistavad selle tühjusehetke, teevad ta justkui pühaks. Võib-olla olen ma liiga kalestunud, olen küünik, aga ma ei usu, et Marina Abramović (või et keegi üldse, pääle ehk mõne rentslis aeleva kerjusmunga) elab oma elu päriselt nii, et just tema osaks on see tähendusekandam: teha iga hetk oma olemasoluga tähendusrikkaks.

Meie elu kannavad ju „tähendusetud”, mittepühad hetked, millele on raske rituaalset sisu anda. Raske, aga mitte võimatu. Hammastepesu, söögitegemine, pesu pesumasinasse panemine või säält võtmine, poeskäimine, teepaki solgutamine ja selle prügikasti heitmine. Need saavad tavaliselt pühaks või tähenduslikuks alles siis, kui me neid märkame, salvestame, tajume.