Vahur Afanasjev: Loomismüüdid ja lõpumüüdid

Foto: Markus Tamm, fotograaf Madis Veltman

Milleks on vaja müüti, mida jagab ühiskonna enamus? Et äärmuslus üle ei võtaks, et ei maksaks vähemuse tahe ehk ei tekiks diktatuuri. Tavaline mütoloogiline areng on selline, et inimkond tõuseb, siis tuleb häving, ja seejärel uus tõus. Reaalsus näitab, et inimkond areneb pidevalt edasi. Isegi ÜRO kinnitab, et iga päev vabaneb üle saja tuhane inimese vaesusest.

Areng on pidevalt üles. Nõksudega, aga ikkagi üles. Isegi meie planeedi rahvastikuplahvatus hakkab tagasi tõmbuma. Kui ühiskond areneb, tekib keskklass, kellel on palju tegemist ning soov arendada laste elukvaliteeti, neid koolitada, mitte teha ülemäära palju karjapoisse. See väide kõlab poliitiliselt ebakorrektselt, ent nähtavasti peab paika.

Religioon klassikalises mõttes on kadumas, sest lihtne nägemus jumalast ja sellest, et ühiskonna eliit sõnastab jumala tahet, ei toimi enam. Inimesed tahavad ise mõtelda. Võib-olla teevad nad seda liiga vähe või palju. Seega oleme omamoodi vaakumis. Meil justkui puudub suur narratiiv, mille külge ennast haakida. Seepärast ongi tarvis müüti või midagi müüdisarnast. Selleks, et säiliks aukartus ja vastutustunne. Arusaamine, et miski on indiviidist suurem ning sisaldab endas väljavaadet tulevikule. Müüt väljendab enamuse tahet, annab kursi.