K, 30.11.2022

Ekke Tõnissoo: Mida peame pühaks?

Ekke Tõnissoo
Ekke Tõnissoo: Mida peame pühaks?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Viimast „püha“ päeva tähistasin 24. märtsil, oma sünnipäeval. Ei saa just öelda, et oleksin midagi erilist tundnud puhtalt sellepärast, et see oli „minu” päev. Ausalt öeldes unustasin selle isegi natukene ära. Ja nii on see tegelikult alati olnud. Kuigi lapsena oli lõbus torti süüa ja kingitusi saada, ei saanud ma kunagi päris täpselt aru, miks see kõik ikkagi toimus. Loomulikult ei pööranud ma siis sellele suuremat tähelepanu, aga mida aeg edasi, seda vähem rõõmu hakkasid lihtsalt tort ja kingitused pakkuma.

Enne sünnipäeva oli veel aastavahetus, mida viimasel ajal olen vastu võtnud veidi purjakil ja rõõmsana Tartu Raekoja platsil koos teiste veidi purjakil ja rõõmsate inimestega. Seekord vaatasin aga kogu seda tralli koos kahe sõbraga Emajõe äärest pealt. Kui rahvamassi sees on uusaasta tulnud pingelise sekundiloenduse ja suure pauguga, siis nüüd justkui aeg seisis, ei toimunud midagi. See võis olla küll sellest, et üks mu sõpradest ei leidnud õigeks ajaks internetist kohta, kus sekundeid maha lugeda, ja teine ei saanud šampusepudelit lahti, aga mulle tundus, et asi oli siiski milleski muus.

Kui mõtlema hakata, kuidas muistsed inimesed elasid, siis pole seda eriti raske mõista. Kuna nad olid pea täielikult sõltuvad loodusest, tõstsid nad oma rituaalide keskmesse ühe kõige suurema looduse mõjutaja — päikese.

Märksõnad
Tagasi üles