K, 30.11.2022

Hardo Pajula: Taasühendus loodusega

juhtkiri
Hardo Pajula
, EBS, vaba majandusmõtte professor
Hardo Pajula: Taasühendus loodusega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Andre Taal

See ei ole esimene kord, kui ma võtan lehes jutuks möödunud kevadel ilmunud Rupert Sheldrake’i raamatu „Teadus ja vaimne praktika“. Viimati kirjutasin ma sellest hullumeelsusele pühendatud kuuenda numbri juhtkirjas „Idealistlik meelerohi“. Kummatigi hoiab meie tööstuslikku tsivilisatsiooni räsiv depressiooniepideemia teema jätkuvalt päevakajalisena ja nii on meil ka täna põhjust nimetatud teose juurde tagasi pöörduda.

   Sheldrake käsitleb oma raamatus seitset vaimset praktikat, mis on ühised kõikidele maailma religioonidele. Autori sõnul pidasid ateistid nimetatud harjutusi veel hiljuti kahetsusväärseks atavismiks, mille külge klammerdusid vaid poolearulised. Ent need hoiakud on muutumas. „Kuigi meditsiin on teinud tohutuid edusamme, ei anna see elule tähendust ega eesmärki, samuti ei anna see juhiseid, kuidas parandada oma suhteid teiste inimestega või juurutada suuremeelsust ja andestusvõimet.“ Need rollid kuuluvad Sheldrake’i sõnul religioonile ning ta tsiteerib oma raamatus kümneid teadusuuringuid, mis kinnitavad vaimsete praktikate positiivset mõju meie tervisele ja käekäigule.

   Raamatu kolmas peatükk, mis järgneb meditatsioonist ja tänulikkusest kõnelevatele alajaotustele, kannab pealkirja „Taasühendus loodusega“. Autor viitab seal teiste hulgas 2016. aastal ajakirjas Nature ilmunud Natasha Gilberti artiklile „Green spaces: A natural high“. Gilbert tsiteerib oma loo alguses Glasgow’ Ülikooli epidemioloogi Richard Mitchelli: „Loodus mõjub vaimsele tervisele hästi — mida parem on inimeste ligipääs rohelusele, seda vähem depressiivsed nad on. Kasu ei too üksnes füüsiline pingutus, kuigi ka sellele on oma roll. Looduslikus keskkonnas on midagi, mis mõjub meile hästi... Lihtsalt öeldes: looduses on hea olla.“

   Ometi on Sheldrake’i sõnul suur osa meist omandanud harjumuse mõelda ülejäänud loodusest kui millestki meist madalamast. Pärast 17. sajandi kartesiaanlikku pööret on inimsoo kognitiivne koorekiht õppinud vaatama loodust väljastpoolt, „justkui me oleksime kehatud vaimud“. Lasteaias võivad lapsed mõnel pool veel elavate loomade ja taimedega suhelda, aga kui nad suuremaks kasvavad, jätavad bioloogiaõpingud nende igapäevase kogemuse üha kaugemale maha. Peagi kaovad reaalsed loomad ja taimed üldse vaateväljalt ning „õpikud keskenduvad diagrammidele füüsikalistest ja keemilistest mehhanismidest, DNA molekulide mudelitest, ajupiltidest ja arvutisimulatsioonidest“. Viimaks astuvad elava looduse asemele matemaatilised abstraktsioonid, mida võib leida üksnes inimeste teadvuses ja tarkvaras.

   On tõsi, et Descartes’i matemaatika ja atomismi hiilgav kombinatsioon on võimaldanud meil mitu sajandit mateeriale oma tahet peale suruda. Samavõrd tõsi tundub aga olevat see, et praegu seisame vastamisi selle maailmamudeli varjupoolega. Kui viimne reaalsus on matemaatiline, siis kaotab käegakatsutav oma olulisuse, pühadusest rääkimata. Me arvame, et suudame looduse lõpuks masinatega asendada ning hakkame oma tehnokraatlikus alpuses maharaiutud metsamassiivide asemele ehitama hiiglaslikke tolmuimejaid (vt „Viirus opsüsteemis“, Tähenduse teejuhid nr 5).

   USA kirjamehe Charles Eisensteini sõnul on kartesiaanlik käsitus viinud meid pettekujutelmani, et me suudame õigete õhu- ja veefiltrite, toidulisandite, antibiootikumide, konditsioneeride ja muude tehnoloogiliste vidinatega jääda ellu ka elamiskõlbmatuks muudetud planeedil. Üleilmne masendusepuhang räägib mulle muude asjade kõrval seda, et uljas marss tehnokraatlikku utoopiasse on lõpule jõudnud. Pole ime, et see paljudel tuju ära võtab.

Märksõnad
Tagasi üles