Me kannatame oma uskumuste pärast

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

„Mina ja mu teismelised sõbrad olime asjaarmastajatest neuroteadlased,“ ütleb Inglise kirjamees Jules Evans oma veerandtunnises Ted Talk’is. Jules ja tema söakad sõbrad võtsid ette kogu Mendelejevi tabeli. „Me alustasime oma eksperimente marihuaanaga ja saavutasime huvitavaid tulemusi,“ kirjeldab Jules oma tolleaegset menüüd, „liikusime sealt edasi LSD peale, mis oli ka üsna huvitav, seejärel lisandusid juba MDMA, amfetamiin, ketamiin ja „maagilised seened“ — kõik need leidsid tee meie neurokeemiasse nagu keldi preestri võlukatlasse.“

Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Ülikoolis diagnoositi paanika- ja ärevushäirete all kannataval Julesil posttraumaatiline stress. Tulevik paistis tume. „Ma kartsin, et olen end jäädavalt kahjustanud,“ meenutab Jules oma tollast suurimat hirmu.

Möödunud aastal avaldas Jules koos oma psühhiaatrist sõbra Tim Readiga kogumiku „Breaking Open: Finding a Way Through Spiritual Emergency“, kus neliteist inimest — Jules kaasa arvatud — räägivad oma kogemusest suure kala kõhus ja sellest, kuidas nad sealt lõpuks päevavalgusesse tagasi said.

                                                       ...

Katsume kõigepealt põhimõistetes selgust luua. Mida sina spirituaalsuse all mõistad?

Mulle tuleb selle mõiste juures esimesena ette demograafiline rühm, mis iseloomustab end sõnadega „spirituaalne, kuid mitte religioosne“. Kõnealune grupp tekkis 19. sajandil ning on sealt alates suurenenud. See kasvas välja romantismist. Teisest küljest on see ka osa liberaalsest protestantismist. Sellesse kategooriasse kuuluvad inimesed rakendavad mitmetesse religioossetesse traditsioonidesse kuuluvaid praktikaid, aga ei samasta end seejuures neist ühegagi. Nad ei nimeta end lihtsalt kristlaseks, budistiks või hinduistiks. Ma arvan, et see ongi kõige lihtsam määratlus.