L, 1.10.2022

Aleksander Eeri Laupmaa: Surma kihid

Aleksander Eeri Laupmaa
Aleksander Eeri Laupmaa: Surma kihid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Mulle meeldib ette kujutada, et mõne aja pärast vaatame me muigega tagasi ajale, mil uskusime, et kõik maailma probleemid leiavad varsti lahenduse, vaja ainult natuke veel arvutada. Kummaline, et inimese jaoks on kõige suurem väljakutse jõuda rahuni, millenigi, mis füüsilise ohu puudumisel on igale teisele loomale kaasa antud. Arvutamisest hoolimata.

Loodus on õpetanud mulle palju asju. Kui palju ma sellest kuulda olen võtnud, on iseasi. Mida olen õppinud ning mida loodan igavesti enda südames kanda, on teadmine, et kui elu tahab sulle midagi õpetada, siis alguses teeb ta seda pehmelt, justkui kõrva sosistades. Kui me teda sel hetkel kuulda ei võta, tuleb ta mõne aja pärast tagasi ja paneb käe õlale — ka seda on lihtne eirata. Iga kord, kui me otsustame elu mitte kuulata, tuleb ta sama sõnumiga tagasi ja leiab endast teatamiseks valjema viisi. Kui me teda endiselt eirame, surub elu meile küüned kaela, lohistab nägu mööda asfalti ja karjub kriiskava häälega kõrva. Need on tavaliselt hetked, kus inimesed on võimelised päeva pealt ühe või teise sõltuvuse maha jätma ning drastilisel viisil oma elu muutma. Ühiskondlikul tasandil on sama fenomeni kohta erinevaid ütlusi. “Iga kord kui ajalugu kordub, läheb hind kõrgemaks,” on öelnud Ronald Wright. “Ajalugu ei kordu, kuid ta tihtipeale riimub,” on märkinud Mark Twain.

Kui me teda endiselt eirame, surub elu meile küüned kaela, lohistab nägu mööda asfalti ja karjub kriiskava häälega kõrva. Need on tavaliselt hetked, kus inimesed on võimelised päeva pealt ühe või teise sõltuvuse maha jätma ning drastilisel viisil oma elu muutma.

Märksõnad
Tagasi üles