Tähenduse teejuhtide kolmandas numbris ilmunud intervjuus ütleb Merlin Sheldrake, et me oleme kõndivad ökosüsteemid, me koosneme erinevatest suhtevõrgustikest. Mulle see mõte väga meeldib, eriti selles valguses, mis maailmas praegu toimub. Samas lehenumbris räägib Helle Kaasik ka psühhedeelse kogemuse mitmekesisusest. Ka see maailm köidab mind, mul on omad täiesti legaalsed kogemused Peruust, Amazonase vihmametsade shipibo indiaanlaste juurest, kus viibisin kaks nädalat.
Meis elavad oma vahel tunnetatavat, vahel tunnetamatut elu paljud erinevad mikroorganismid: bakterid, viirused, seened... lisaks veel olendid, kellele me nimegi pole osanud anda. Seda mõtet võib siin igaüks ilma teadusnõukogu loata ise edasi arendada. Kõik mõtted sobivad, pole olemas õigeid ega valesid mõtteid. On lihtsalt mõtted, on kogemused ja katsed neid siis teistele arusaadavaks teha. Need tegelased on alati meiega olnud ja on ka edaspidi, sõltumata meie teadmistest nendest. Mida rohkem uurime, seda rohkem saame teada ja seda rohkem neid leiame. Küsimus on selles, mida me nende teadmistega peale hakkame? Kas need teadmised hirmutavad meid või avardavad meie silmapiiri? Või kas meil üldse tuleb nende teadmistega midagi peale hakata? Võime ju rahulikult edasi vegeteerida, sigida, sõdida ja hävitada teisi elusorganisme, nagu juba oleme pikalt siin planeedil harjutanud — sõnadega, relvadega, antibiootikumidega, pestitsiididega...
/nginx/o/2021/04/21/13740543t1h888f.jpg)