/nginx/o/2021/04/21/13740495t1he32f.jpg)
Meid ümbritsevas maailmas võiks eristada kolme arenguliini: kõigepealt universum ja Maa, siis bioloogiline mitmekesisus ning kolmandaks elu ja inimese areng koos teadvusega. Kõik voolab — see arusaam omistatakse juba Vana-Kreeka filosoofile Herakleitosele. Inimkond on muutustega harjunud, kuid see, et kõik ülaltoodud arenguliinid moodustavad terviku, jääb igapäevaaskeldustes tihti tagaplaanile.
Tõdemus, et kõik on kõigega seotud, leiab tänapäeval käsitlemist komplekssüsteemide raames. Oluline on see, et komplekssüsteemides on kõik osad omavahel seotud ning selliste seoste paljusus tekitab ettearvamatuid olukordi. Kas need on meeldivad või mitte, on omaette küsimus. Komplekssüsteem kui mõiste väljendab tegelikult süsteemi terviklikkust. Aga seda, et olulised on kõik komponendid, teadis juba Johann Georg Schwartz oma 1855. aastal ilmunud füüsikaõpikus: „Keik lodud assi on mitmest tükkist ühtepandud ehk mitmest jaukessest kokkolidetud.”
/nginx/o/2013/09/04/2035521t1h5c51.jpg)