Kui me hetkeks oma argiolemises peatume, lubame kehal lõdvestuda, mõtetel ja emotsioonidel rahuneda ning hingame mõned korrad sügavalt sisse ja välja, siis mida me näeme ja tajume? Kas me samastume selle inforuumiga, mis meid igapäevaselt ümbritseb? Kas kogeme tehislikkust, rutiini, kiirust, pingutust, ärevust, hirmu, stressi, tüdimust või loomulikkust, uudsust, rahu, lõdvestust, vabadust, rõõmu, ekstaasi, põnevust?
Ma elan Tartu linnast mitte väga kaugel, väikeses uuskülas, mis on ühelt poolt ääristatud intensiivmajandatud põldudega, teiselt poolt intensiivmajandatud metsatukkadega. Kuigi loodus on mulle justkui lähedal, igatseb hing ikkagi selle müsteeriumi järele, mida pakub peaaegu või täielikult puutumatu, omasoodu toimetav loodus. Paraku sellist inimtegevuse mõjutustest täielikult puutumata paika meie planeedil varsti vist enam ei leidugi — kui, siis ainult sügaval maakoore all või süvamere põhjas. Kevadel, looduse tärkamise ajal, võib mu kodukandis märgata pestitsiiditraktoreid põllul ning kohata mürgipilve ka oma õuel. Juba talvel oli kodumetsa aluspind hooldustööde sildi all raskete masinate poolt pahupidi pööratud. Metsarajad, kus olen jalutuskäike teinud, olid täidetud oksarägaga. Mehaanilist rahaahnet süsteemi ei takista ka lindude pesitsusaegne raierahu. Kõik see on meie igapäevane normaalsus. Kogu elusloodus on sunnitud inimtegevusega kohanema, et kuidagigi toime tulla ja ellu jääda. Minu jaoks on see kummastav, sest me ise oleme sellesama eluslooduse osa. Me peaksime enda huvides kohanema, õppima ning püüdma elada loodusega sümbioosis. Selle asemel tarbime sageli lõputust ahnusest vastutustundetult mugavusi, rüüstame, arendame, kasvame ja laiendame elu mittetoetavat ja ebaloomulikku keskkonda. Me kolime üha enam nutimaailma ja peame elusloodust enesestmõistevalt tarbimiseks mõeldud elutuks ja hingetuks ressursiks.