/nginx/o/2021/04/21/13740399t1h651b.jpg)
Eesti folkloristide iga-aastane talvekonverents, mis oli pühendatud looduse, keskkonna ja kultuuri suhetele, toimus seekord varakevadel. Nii nagu aastaajad sulavad üksteise sisse, nii on ka üha raskem eristada looduse ja kultuuri piirjooni. Madis Arukask rääkis oma ettekandes tunnetuslikust ebakõlast, mis tekib siis, kui tõlgendame eesti folkloori mõiste abil, mida omaaegne maarahvas ei tundnud. See mõiste on loodus.
Jutt looduse hingestatusest või looduslikest pühakohtadest ei aita meil kuigivõrd mõista omaaegset mõtteviisi. Vanasti käidi metsas, mindi põllule või kalale ega otsitud kontakti loodusega, nagu seda teeb linna- ja internetiinimene. Mõte loodusest kui ühiskonnale vastanduvast välismaailmast lähtub lääne õpetlaste mõtteviisist, mis sugenes alles siis, kui hakati rajama steriilseid teaduslaboreid, kus uuritakse vääramatuid loodusseadusi. Samal ajal tekkis ettekujutus teadvusest kui inimajule omasest funktsioonist, mis eristab meid looma- ja taimeriigist. Sellest kõigest on tabavalt kirjutanud Bruno Latour, Philippe Descola, Graham Harvey ja teised neoanimistlikku suunda esindavad uurijad. Nad on näidanud, et religiooni ei saa alati pidada kultuurinähtuseks, sest paljudel rahvastel pole selle keskmes Jumal või jumalad, vaid pigem elav loodus, kus toimetavad ka loomad, linnud, kalad, puud, veed, mäed ja paljud teised olendid. Isikustatuks saab pidada kõike ja kõiki, kes on omavahelises läbikäimises – nii looduslikke kui ka üleloomulikke tegelasi. Siinkohal vaatlengi üleloomulikkuse mõistet, sest muutuvad arusaamad loodusest heidavad sellele uut valgust.