Hardo Pajula ⟩ Töö tüvevaraga

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Pange tähele, et ma viitan järjekindlalt „Politeiale“. Seni kuni te ei ole „Politeiat“ läbi lugenud, ei saa te end pidada harituks. Lugege „Politeiat“! See on saadaval ka odavamas, pehmes köites. Mittelugemine ei ole vabandatav! Lugege „Politeiat“! See on klassika. Kõige mõjuvõimsam raamat lääne tsivilisatsioonis on piibel, aga tema kannul ongi ilmselt kohe „Politeia“. Lugege „Politeiat“! Jõudis see teile kohale? Lugege „Politeiat“!“ manitseb Arthur F. Holmes meid pooleteistminutilises klipis, mida võib vaadata seltsi YouTube’i kanalil.

Holmesi sisendusjõuline mantra julgustas mind 2019. aasta varakevadel helistama Marju Lepajõele. Ma kavandasin sel ajal „Oluliste raamatute“ kursusesarja teist hooaega ning otsisin sinna külalislektorit. Kuivõrd tajusin õhus Orwelli, siis valisin teise kursuse võtmetekstiks hoiatusromaani „1984“. Seos Platoni, „Politeia“ ja Marjuga käis Karl Popperi kaudu, kes pidas Platonit mäletatavasti üheks peamiseks avatud ühiskonna vaenlaseks. Mu suureks rõõmuks võttis Marju kutse vastu ja 2019. aasta aprilli algul pidaski ta Estonian Business Schoolis külalisloengu „Küsimus horisondi järele“, mis on samuti seltsi kanalil. Seda on tänaseks vaadatud üle kolme tuhande korra.

Kahjuks viibisin Marju loengu ajal ise välislähetuses ja rohkem ma teda ei näinudki. Olen tema loengut aga korduvalt üle kuulanud ja tegin seda nüüdki. Oma sõnavõtu alguses meenutab Marju kaugeid aegu, kui Eesti kõrgkoolidel oli tava üliõpilasi vahetada. Nii said tudengid ja õppejõud üksteise tegemistest aimu ning oli võimalik kohata „igasuguseid huvitavaid tüüpe“. „See on üks põhjus, miks ma selle kutse rõõmsalt vastu võtsin,“ selgitab Marju hakatuseks. Edasine pani kõrvu kikitama. „Isiklikult mind see teema — totalitarism ja selle juured — võib-olla nii ei huvitagi. See kerkib kogu aeg kuskilt üles ja on pidevalt aktuaalne... Kogu aeg on inimesi, kes tahaksid ruttu-ruttu demokraatiast türanniasse. Täpselt nii, nagu Platonil seal „Politeia“ ajaloofilosoofilises skeemis kirjas on.“ Eks me tulime erinevatest lähtekohtadest ja see, mis tundus mulle tol hetkel põletava probleemina, oli Marju jaoks ilmselt ammu läbi käidud teema.

Kui ma õigesti mäletan, siis pakkus loengu teema „Miks ei ole „Politeiat“ senini eesti keelde tõlgitud?“ välja Marju. Nagu Kaie oma loos kirjutab, olevat see Marju enda sõnul olnud kõige sagedasem küsimus, millele temalt vastust oodati. Tiheduselt kohe järgmine olevat olnud aga küsimus „Kas meil on üldse neid tõlkeid vaja?“ Lõppude lõpuks veerib meil siin ju pea iga kodanik mingil määral inglise keelt ja selles on Platonist Prigogine’ini tõepoolest kõik olemas.

Viimasel kuulamisel jäigi mulle tema loengust eriti kõlama tõlgete vajalikkusest kõnelev koht. Marju sõnul muutus saksa filosoofia uusajal nii tähelepanuväärseks just seetõttu, et nad hakkasid 17. sajandil ladina keelest hoogsalt tõlkima. „Nad tekitasid alguses sellise huvitava ladina-saksa segakeele ja liikusid siis üle oma tüvedele. Nad võtsid kõik saksa tüved kasutusele ja tegelesid oma tüvevaraga kogu aeg edasi. See oli nende jaoks niivõrd inspireeriv!“

Mulle on tundunud aastaid, et meie teaduskirjanduses (ja sellest tulenevalt järjest enam ka muus kirjasõnas) valitseb tugev onomatopoeetiline allhoovus. Me jäljendame inglise keele helisid ja ei vaevu nende üle eriti järele mõtlema. Nüüd, kus konverentsiturism on saanud koroona mõjul surmahoobi, on meil ehk aeg mõelda oma tüvevarale. Ühte ma usun küll: ilma suurema inspiratsioonipuhanguta me sellest kriisist välja ei tule.